Ma pole siia nüüd veidi aega oma üllitisi postitanud, kuna neljapäev möödus muidugi meeldivalt ähmaselt ja uimaselt ning reedeks oli Alati ja Odavalt saadud viirus suutnud end elujõulise patogeenina tõestada (loe:jäin haigeks).
Räägime siis neljapäevast kõigepealt. Ärkasin u. 30 minutit peale kümmet ja mu esimesteks sõnadeks olid: issand jumal.
Kella 11 ajal lebasin ma õndalt diivanil ja jõin oma neljandat tassitäit morssi. Mul polnud muid pohmaka tunnuseid, lihtsalt jube dehüdratsioon. Lõppude-lõpuks jõudsin ma vist peaaegu, et terve kannutäie seda morssi ära juua ja olin jälle õndsalt purjus. Damn. Never trust my instincts. Ühesõnaga - absinthile ja rummile pole soovitav peale juua suurtes kogustes vett. Teinekord olen targem.
Minu suureks pettumuseks avastasin, et ma ikkagi pean sel päeval kooli minema. (kella 10nesesse J. Kraavi loengusse ma jälle ei jõudnud. Oh well.) Kella 15 pidin ma olema juba krips ja kraps sisehaiguste praksis vahetusjalanõude ja kitliga. Needelss to say mulle ei meenu kuhu ma oma kitli olen pannud (ja palun kohe mitte mõelda kõige hullemat eks ole).Seega võtsin kiire kõne suurepärasele AO-le ehk 7678-le kes lubas mulle kaasa võtta Märatseva Jänkukese kitli. Kuna mu vahetusjalanõud olid ikka veel pr 7789 juures võtsin kiire kõne ka temale ning suutsin ta äratada õndast unest. Lubasin umbes poole tunni pärast sinna jõuda kuigi mulle tundus, et see tütarlast eriti ei kõigutanud(loe: arvan et ta oli teadvusetu enne kõne lõppu).
See hommik oli huvitav ka selle poolest et seekord polnud ma ju üksi. Hiilisin teise tuppa ja äratasin sügavast unest ka noorhärra M-i. Ta ütles et ta armastab mind, aga ma kahtlustan et asi oli ilmselt siiski selles, et ma ulatasin talle klaasi veega. Kas keegi ütleb veel et ma pole oma (pohmas) sõprade vastu hea? Ma ei arvanudki.
Peale selle tegi M mulle veel ebasündsaid ettepanekuid, kuid ma ütlesin, et ma ei viitsi. Ta vist solvus natuke.
No umbes tunni aja pärast(peale seda kui me olime käinud Zeppelinis mütse vaatamas - mitte ükski ei meeldinud talle. Ma ei taha teada mida poemüüad meist arvasid - mina oma 1,5 liitrise rohelise jäätee pudeliga M-i mõnitamas, kes väitis kindlameelselt ja järjekindlalt et ta tahab tutiga mütsi.) andsin ta üle Silverile, Kerlile ja veel ühele noormehele ning läksin ise 7789sa juurde ning sealt edasi praksi. Kuna ma olin muidugi jäänud liiga kauaks 7789saga puzzletama, oleks ma pidanud õigeaegselt praksi jõudmiseks takso võtma, mis oleks mu niigi õhukestesse finantsidesse augu löönud. Õnneks ristusid minu teed Pärt & Co-ga, kes on juhtumisi samas praktikumirühmas kus minagi(Tähendab Pärt on, tema sõpra ma ei tundnud). Neil oli auto.Oh seda rõõmu. 50 krooni jälle säästetud. Kes ütles et ma elan üle oma finantspiiride?
Õhtul, peale praksi ja järjekordset üritust olin ma kodus valmis kerra tõmbuma ja magama, kuid oh ei! Ega minu elu pole tavaline. Suudan 24 tunnist edukalt umbes 18 sisutatada mitte magamist hõlmavate tegevustega, seega pidin oma vanad kondid uuesti kodust välja ajama ja järjekordsele koosviibimisele tormama. Kes on öelnmud et elu peab kerge olema?
Koosiibimise võrrandis oli palju inimesi, muusika ja alkohol ehk siis PIDU. See tundub nüüd uskumatuna, kuid ma eijoonud tol õhtul piiskagi alkholi. Mul on ikkagi ju Uuest Aastast Olen Parem plaan käsil. Ja üleüldse - milleks raista alkoholi kui ka apelsinimahl suurtes kogustes tekitab uuesti meeldivalt üleva tuju. Absinth kurat ma ütlen.
And fuck you all... paremat pole teha kui nädal aega vanasid uudiseid lugeda?
Monday, 26 February 2007
Thursday, 22 February 2007
Issssssssssand jumal
Oioi need kolmapäevad lähevad aina hullemaks ma vaatan. Kuigi ma nüüd vähem joon ja olen muidu tublim siis kolmapäevad on seda hullemad. Täiesti kohutav.
Umbes nädalakese jagu tagasi rääkisime pr AOga millestki ja jõudsime järeldusele, et ma peaks kõik oma sõbrad kodeerima - et siis igal ühel on mingi kindel number. Proovime kuidas see välja tuleb. AO numbriks saab siis nt 7678
Ühesõnaga siis käisin ma eile jälle teadagi kus. Seekord oli minu kaaslaseks sel saatuslikul kolmapäevaõhtul preili 7789. Enne klubisse jõudmist pidime me loomulikult tegelema absinthi ja rummi joomisega. Appike hullud naised.
Tavaliselt olen ma siiski suhteliselt adekvaatne ja mul ei esine õhtu tegevuste hulgas musti auke, kuid seekord ma näiteks ei mäleta kuidas ma pileti ostsin. 7789 (ka tuntud kui MV) haaras mul käest ja me kõndisime nii kiiresti et ma ei suutnud registreerida inimeste nägusid. No see võis olla ka mu joobeastmest. Andke andeks sõbrad-tuttavad keda mul õnnestus ignoreerida, kuigi tundub et õnnede õnneks oli sel saatuslikul kolmapäeval klubis väga vähe tavapäraseid nägusid. Kuigi ka see võis olla tingitud mu joobeastmest. Ja kuna see oli ikkagi ainult Retro Groove ehk siis tavapärane kolmapäevane pidu polnud kohal ka fotograafe. Annika heitis mulle kord ette, et mis klubimimm(ma polegi klubimimm tegelikult) ma ka olen kui minust pole mitte ühtegi pilti CT arhiivis. No minu arust on kõik suurepärases korras. Ma pole just väga fotoaparaadilembene ja fotod on ju asitõend tegemiste kohta. Kord ma isegi lasin ennast pildistada grupi noormeestega kes seda millegipärast väga tungivalt nõudsid, kuid otsisin hiljem fotograafi üles ja palusin pildi ära kustutada.
Paar päeva tagasi helistas mulle noormees M ja küsis, kas ma mitte Kuutsemäele ei soovi tulla. Ma ei soovinud kuna mul olid juba plaanid Tallinna sõita ja peale selle, uskumatu kui see ka pole, ma käin ju ometigi ülikoolis, kus erinevalt mõnedest, tuleb mul vahel ka praksides nägu näidata. Siiski olin ma sõbralik tütarlaps ja tuletasin talle meelde, et kolmapäev on ju üle taaralinna tunnustatud kui pidupäev ja et miks noormees just neljapäeval on otsustanud tulla kui võib tulla ka kolmapäeval. No tegelikult ma ei usukunud et noormees M tuleb kuid ta üllatas mind ja oligi kolmapäeval Tartus. Mis siis, et ta jõudis CT-sse siis, kui oli umbes 20 minutit sulgemiseni ja nägi jälle veidi imelik välja(tal olid suusaprillid peas). Oijumaljumal.
Enne M-i jõudmist suutsime me preili 7789-ga teha julma nalja veel vaese Andrese kallal, kes seal üht tütarlast sebis. Peab vist järgmine kord Andrese ees vabandama, kuigi ta siiski lahkus koos tütarlapsega niiet suuremat kahju me ei saanud teha.
Koju sõitsin seekorda taksoga ning ei läinud ka krooksu ja zavoodi et vältida igasuguseid vahejuhtumeid. See oli üks tark mõte minu arvates.
Teeme nii et unustage ära see kõik mis te siin täna nägite: Rotveiler ei ole kokaiini vedanud, neeger ei ole setukat peksnud, unustage see ebameeldiv vahejuhtum. (kreisiraadio)
Umbes nädalakese jagu tagasi rääkisime pr AOga millestki ja jõudsime järeldusele, et ma peaks kõik oma sõbrad kodeerima - et siis igal ühel on mingi kindel number. Proovime kuidas see välja tuleb. AO numbriks saab siis nt 7678
Ühesõnaga siis käisin ma eile jälle teadagi kus. Seekord oli minu kaaslaseks sel saatuslikul kolmapäevaõhtul preili 7789. Enne klubisse jõudmist pidime me loomulikult tegelema absinthi ja rummi joomisega. Appike hullud naised.
Tavaliselt olen ma siiski suhteliselt adekvaatne ja mul ei esine õhtu tegevuste hulgas musti auke, kuid seekord ma näiteks ei mäleta kuidas ma pileti ostsin. 7789 (ka tuntud kui MV) haaras mul käest ja me kõndisime nii kiiresti et ma ei suutnud registreerida inimeste nägusid. No see võis olla ka mu joobeastmest. Andke andeks sõbrad-tuttavad keda mul õnnestus ignoreerida, kuigi tundub et õnnede õnneks oli sel saatuslikul kolmapäeval klubis väga vähe tavapäraseid nägusid. Kuigi ka see võis olla tingitud mu joobeastmest. Ja kuna see oli ikkagi ainult Retro Groove ehk siis tavapärane kolmapäevane pidu polnud kohal ka fotograafe. Annika heitis mulle kord ette, et mis klubimimm(ma polegi klubimimm tegelikult) ma ka olen kui minust pole mitte ühtegi pilti CT arhiivis. No minu arust on kõik suurepärases korras. Ma pole just väga fotoaparaadilembene ja fotod on ju asitõend tegemiste kohta. Kord ma isegi lasin ennast pildistada grupi noormeestega kes seda millegipärast väga tungivalt nõudsid, kuid otsisin hiljem fotograafi üles ja palusin pildi ära kustutada.
Paar päeva tagasi helistas mulle noormees M ja küsis, kas ma mitte Kuutsemäele ei soovi tulla. Ma ei soovinud kuna mul olid juba plaanid Tallinna sõita ja peale selle, uskumatu kui see ka pole, ma käin ju ometigi ülikoolis, kus erinevalt mõnedest, tuleb mul vahel ka praksides nägu näidata. Siiski olin ma sõbralik tütarlaps ja tuletasin talle meelde, et kolmapäev on ju üle taaralinna tunnustatud kui pidupäev ja et miks noormees just neljapäeval on otsustanud tulla kui võib tulla ka kolmapäeval. No tegelikult ma ei usukunud et noormees M tuleb kuid ta üllatas mind ja oligi kolmapäeval Tartus. Mis siis, et ta jõudis CT-sse siis, kui oli umbes 20 minutit sulgemiseni ja nägi jälle veidi imelik välja(tal olid suusaprillid peas). Oijumaljumal.
Enne M-i jõudmist suutsime me preili 7789-ga teha julma nalja veel vaese Andrese kallal, kes seal üht tütarlast sebis. Peab vist järgmine kord Andrese ees vabandama, kuigi ta siiski lahkus koos tütarlapsega niiet suuremat kahju me ei saanud teha.
Koju sõitsin seekorda taksoga ning ei läinud ka krooksu ja zavoodi et vältida igasuguseid vahejuhtumeid. See oli üks tark mõte minu arvates.
Teeme nii et unustage ära see kõik mis te siin täna nägite: Rotveiler ei ole kokaiini vedanud, neeger ei ole setukat peksnud, unustage see ebameeldiv vahejuhtum. (kreisiraadio)
Tuesday, 20 February 2007
Mainstream mõtlemine
Kell on 10, algamas on skeleti-lihase praktikum-loeng. Hr. Pärn seletab elavalt tüdrukutele: "Mina tegin harjutust kõige paremini. Olin graatsiline - lükkasin varba ka lõpus sirgu." Mingiks ajaks tõmbab mu tähelepanu miski muu ja kui ma uuesti kuulen Miku häält siis räägib ta, et 15000 tshekk ei mahtunud talle kotti seega ta lihtsalt andis selle ära. Vaatan ringi ja mul tekib vastupandamatu soov olla hoopis kodus. lösutada diivanil, juua kohvi ja tegeleda millegi absoluutselt ja lootusetult mõttetuga nagu näiteks vaadata simpsoneid või 'allo 'allod.
Loeng-praktikum algab. Jälle on meid liiga palju nii et osad meist on seminariuumi tagumises osas vaevalt toolidele mahtunud istuma. Riko istub minu kõrval ja heidab mulle veidraid pilke. Mõtlesin, et mul on nina hambapastaga koos või midagi muud seesugust, mida ainult mina oskan, kuid siis mulle meenub mis vihik mul kaasas on. Shokolaadivihik. Ostsin selle sessi ajal Selverist kui käisime rummi ja koolat varumas. Pidasin seda igati normaalseks vihikuks, kuid see HAISEB, jah just haiseb, shokolaadi järgi. Kokkuvõtteks tundub vist et ma olen pidurdamatu shokohoolik kellel juba vihikud ka shokolaadiga koos on. Huvitav mis lõhnaga vihikuid veel leiduks?
Meie suurepärane päev jätkub Puusepa 6 sisehaiguste praksis, kus poisid saavad peaaegu terve tunni seista ja sügavalt hingata, sel ajal kui meie püüame vilinaid ja raginaid tuvastada. Noormees Pärn väidab et tal käib hapnikust juba pea ringi.
Enamus meist kihutab nüüd meditsiinilisse kontrolli, kuid mina sean sammud peahoonesse J. Kraavi nüüdiskirjanduse loengusse. Orbiku väljapääsulamp on ikka ilusti paigas ja helendab heleroheliselt. Asume arutama "hüübinud vere manifesti" ja hr. Kraavi küsib: "Kes viitsib vastata?" Hmm. Mina ei viitsi. Nimelt polnud mind ju eelmisel neljapäeval kohal selles tema kella 10neses loengus. Ma vist ärkasin kell 10.
Hüübinud vere manifest saab minu teravdatud tähelepanu osaliseks. Ma kohe tsiteeriks ka: "Lisaks sellele, et vaimuhaigete osakaal vabariigi valitsuses kiiresti kahaneb märkame ka ühte vastupidist tendentsi: nende asendumist värdjatega."
Nonoh tere tulemast ja kas te ikka valima lähete? Teeme ära? Aga kui hakkama ei saa siis valime Kerakonna ja Kerakonn teeb ära. Vali Kerakonn, siis buss sõidab!
Jätkaksin väikese valimisteteemalise sarkasmiga, teie lahkel loal. Kuidas oleks aga selline valimisloosung? (tsiteerin H V manifesti): "Sunniviisiline 2-asstane sõjaväeteenistus asendatagu 2-aastase sunniviisilise hallutsinogeenide levitamisega." Teatud kontingenti kindlasti tõmbaks.
Üldiselt sisaldas hüübinud vere manifest veel hulgaliselt huvitavat, kuid ausalt öeldes ma ei viitsi siia rohkem praegu kirjutada.Ma pole mingi wannabe kultuuriinimene.
Õhtu kulmineerus jälle kord ühe üritusega, kus mina ja MLL leidsime, et meie oleme perekond Rõvedad. Tegelikult sai jutt alguse juba eelneval õhtul, kuid eile suutsin ma pillata tükikese pirni oma dekolteesse (jah uskumatu kas pole?!)ning see kinnitas esitatud hüpoteesi.
Mul on teile üks küsimus ja ma eeldan sellele ka ausat ja otsekohest vastust - KAS TE JÄÄTE SIIA VEEL KAUAKS? (kreisiraadio)
Loeng-praktikum algab. Jälle on meid liiga palju nii et osad meist on seminariuumi tagumises osas vaevalt toolidele mahtunud istuma. Riko istub minu kõrval ja heidab mulle veidraid pilke. Mõtlesin, et mul on nina hambapastaga koos või midagi muud seesugust, mida ainult mina oskan, kuid siis mulle meenub mis vihik mul kaasas on. Shokolaadivihik. Ostsin selle sessi ajal Selverist kui käisime rummi ja koolat varumas. Pidasin seda igati normaalseks vihikuks, kuid see HAISEB, jah just haiseb, shokolaadi järgi. Kokkuvõtteks tundub vist et ma olen pidurdamatu shokohoolik kellel juba vihikud ka shokolaadiga koos on. Huvitav mis lõhnaga vihikuid veel leiduks?
Meie suurepärane päev jätkub Puusepa 6 sisehaiguste praksis, kus poisid saavad peaaegu terve tunni seista ja sügavalt hingata, sel ajal kui meie püüame vilinaid ja raginaid tuvastada. Noormees Pärn väidab et tal käib hapnikust juba pea ringi.
Enamus meist kihutab nüüd meditsiinilisse kontrolli, kuid mina sean sammud peahoonesse J. Kraavi nüüdiskirjanduse loengusse. Orbiku väljapääsulamp on ikka ilusti paigas ja helendab heleroheliselt. Asume arutama "hüübinud vere manifesti" ja hr. Kraavi küsib: "Kes viitsib vastata?" Hmm. Mina ei viitsi. Nimelt polnud mind ju eelmisel neljapäeval kohal selles tema kella 10neses loengus. Ma vist ärkasin kell 10.
Hüübinud vere manifest saab minu teravdatud tähelepanu osaliseks. Ma kohe tsiteeriks ka: "Lisaks sellele, et vaimuhaigete osakaal vabariigi valitsuses kiiresti kahaneb märkame ka ühte vastupidist tendentsi: nende asendumist värdjatega."
Nonoh tere tulemast ja kas te ikka valima lähete? Teeme ära? Aga kui hakkama ei saa siis valime Kerakonna ja Kerakonn teeb ära. Vali Kerakonn, siis buss sõidab!
Jätkaksin väikese valimisteteemalise sarkasmiga, teie lahkel loal. Kuidas oleks aga selline valimisloosung? (tsiteerin H V manifesti): "Sunniviisiline 2-asstane sõjaväeteenistus asendatagu 2-aastase sunniviisilise hallutsinogeenide levitamisega." Teatud kontingenti kindlasti tõmbaks.
Üldiselt sisaldas hüübinud vere manifest veel hulgaliselt huvitavat, kuid ausalt öeldes ma ei viitsi siia rohkem praegu kirjutada.Ma pole mingi wannabe kultuuriinimene.
Õhtu kulmineerus jälle kord ühe üritusega, kus mina ja MLL leidsime, et meie oleme perekond Rõvedad. Tegelikult sai jutt alguse juba eelneval õhtul, kuid eile suutsin ma pillata tükikese pirni oma dekolteesse (jah uskumatu kas pole?!)ning see kinnitas esitatud hüpoteesi.
Mul on teile üks küsimus ja ma eeldan sellele ka ausat ja otsekohest vastust - KAS TE JÄÄTE SIIA VEEL KAUAKS? (kreisiraadio)
Sunday, 18 February 2007
Sinine
Reede hommikul jõudsin tänu A.O-le, tassile kohvile ja juustuvõileivale isegi trauma ja orto loengusse, kus vanemapoolne härrasmees hääldas kõiki sõnu väga aeglaselt. Alguses olime me A.O-ga kindlad, et ta peab meid kõiki orbikuteks (tegelikult tehniliselt võttes on orbik inimene kel pole käsi ja jalgu). Tegelikult oli meil 2 trauma ja orto loengut, kuid kuna ma pidin kokku saama Kaisa K-ga (ma pean hakkama inimeste nimesid siiski mingil määral välja kirjutama kuna ma tunnen väga palju sarnaste initsiaalidega inimesi) siis pidasin seda piisavaks põhjuseks, et peale esimest loengut välja hiilida. Enne seda suutis lektor muidugi veel meelde tuletada, et tema peab ka siis järgmise loengu ära lugema kui meid ka ainult 1 järele jääb. Tänan. Tundsin nüüd põlevaid süümepiinu, kuid läksin siiski.
Õhtul läksime E.Mi juurde. Oh kuidas mõnel ikka veab - mullivann ja kamin ja... Kadedus on surmapatt, kas teate?
Igatahes oli E-l kahekorruseline elamine ja igati moodne ruumi kokkuhoidev trepp. Ruumi kokku hoidev ja ohtlik - selline kus pool astet on lühem - ühesõnaga peab trepist hakkama alla tulema üks kindel jalg ees(kahe jalaga hüppamine on ka välistatud). Enamusel inimestel on see jalg parem. Mina olen ju vasakukäline ja jalaline. No lühikese ja kurva loo veel lühem ja kurvem lõpp on see, et minu väikese vasaku kannika peal on nüüd suur suur sinikas.
What about the good news?
The good news is there is no more bad news.
Vabandage noliferid, ma sätin ennast nüüd teatrisse minema, kuid ärge laske end sellest häirida ja lugege rahulikult edasi (või tagasi).
Õhtul läksime E.Mi juurde. Oh kuidas mõnel ikka veab - mullivann ja kamin ja... Kadedus on surmapatt, kas teate?
Igatahes oli E-l kahekorruseline elamine ja igati moodne ruumi kokkuhoidev trepp. Ruumi kokku hoidev ja ohtlik - selline kus pool astet on lühem - ühesõnaga peab trepist hakkama alla tulema üks kindel jalg ees(kahe jalaga hüppamine on ka välistatud). Enamusel inimestel on see jalg parem. Mina olen ju vasakukäline ja jalaline. No lühikese ja kurva loo veel lühem ja kurvem lõpp on see, et minu väikese vasaku kannika peal on nüüd suur suur sinikas.
What about the good news?
The good news is there is no more bad news.
Vabandage noliferid, ma sätin ennast nüüd teatrisse minema, kuid ärge laske end sellest häirida ja lugege rahulikult edasi (või tagasi).
Saturday, 17 February 2007
Neljapäev - jumal teab kes kunas homset näeb
Neljapäeval oli mul igati õilis plaan jõuda kella kahesesse sisehaiguste loengusse, kuid bussid ju lihtsalt sõitsid ära. Peale selle polnud mul soovi saad Dotsent Kai laserpilgu osaliseks ja seejärel vaadata uninutavalt helelillasid slaide. Selle asemel läksin ma oma teise kodusse, rääkisin pr. K.T-ga (kes juhtus ka seal olema) juttu ja jõin kohvi.
Õhtul oli meil üritus ning peale seda läksin ma preilide K.V ja A.O juurde.
Preili A.O pakkus välja, et tema nime saaks interpreteeirda ka kui Alati ja Odavalt. Tema mõte, mitte minu, ma vannun.
A.O oli teinud huvitavaid avastusi K.Mi kohta ning tahtis kindlasti minna CTsse Varbalipikut e. Toe Tagi e. TõuTäkku kuulama. Enne seda pidime Beers Place'ist korjama peale pr. K.V.
Kui me lõpuks kella poole kahe paiku CTsse jõudsime oli pr A.O suhteliselt napsine.(Preili K.V kes järgnes oli samuti). Ma avastasin rõõmuga, et minu Hansapanga kaardiga saab siiski osta pileti ilma, et see tagasi lükataks ning otse loomulikult ostis minu ees piletit hr. K.T, kes ilmselt siiski elab Club Tallinnas. Ka härra T.K oli juba seal. Tema elab ka Club Tallinnas.
Mina, A.O ja K.V suutsime kuni kella poole kolmeni vastu pidada. Siis püüdis preili K.V mängida pimpi ja mind ning A.O-d mingitele tüüpidele maha parseldada, kes kahjuks arvasid, et see ongi mida me ootame. Lahkusime ebadiskreetselt kiiresti, otsisime üles K.V, kes mängis fotograafi ja asutasime end minekule. A.O juurde jõudes ja end magama sättides märkasime et K.V ei tule ega tule.
K.V rääkis mulle samal õhtu,et kui A.O koju tuleb siis ta kolistab nagu elevant portelanipoes. K.V lõpuks siiski laekus (kolistas samuti,kuid siiski võrdleksin teda raevunud küülikukesega) olles väga joomases seisundis kuigi tal oli aega u 3 tundi, et minna bussi peale ja sõita võistlustele, kuhu ta tähelepanu tähelepanu siiski jõudis.
Mina olen normaalne ja mu sõbrad ka.
Computer says no.
Õhtul oli meil üritus ning peale seda läksin ma preilide K.V ja A.O juurde.
Preili A.O pakkus välja, et tema nime saaks interpreteeirda ka kui Alati ja Odavalt. Tema mõte, mitte minu, ma vannun.
A.O oli teinud huvitavaid avastusi K.Mi kohta ning tahtis kindlasti minna CTsse Varbalipikut e. Toe Tagi e. TõuTäkku kuulama. Enne seda pidime Beers Place'ist korjama peale pr. K.V.
Kui me lõpuks kella poole kahe paiku CTsse jõudsime oli pr A.O suhteliselt napsine.(Preili K.V kes järgnes oli samuti). Ma avastasin rõõmuga, et minu Hansapanga kaardiga saab siiski osta pileti ilma, et see tagasi lükataks ning otse loomulikult ostis minu ees piletit hr. K.T, kes ilmselt siiski elab Club Tallinnas. Ka härra T.K oli juba seal. Tema elab ka Club Tallinnas.
Mina, A.O ja K.V suutsime kuni kella poole kolmeni vastu pidada. Siis püüdis preili K.V mängida pimpi ja mind ning A.O-d mingitele tüüpidele maha parseldada, kes kahjuks arvasid, et see ongi mida me ootame. Lahkusime ebadiskreetselt kiiresti, otsisime üles K.V, kes mängis fotograafi ja asutasime end minekule. A.O juurde jõudes ja end magama sättides märkasime et K.V ei tule ega tule.
K.V rääkis mulle samal õhtu,et kui A.O koju tuleb siis ta kolistab nagu elevant portelanipoes. K.V lõpuks siiski laekus (kolistas samuti,kuid siiski võrdleksin teda raevunud küülikukesega) olles väga joomases seisundis kuigi tal oli aega u 3 tundi, et minna bussi peale ja sõita võistlustele, kuhu ta tähelepanu tähelepanu siiski jõudis.
Mina olen normaalne ja mu sõbrad ka.
Computer says no.
Thursday, 15 February 2007
T-day, K-day and V-day
Teisipäev on muidu selline mittemidagiütlev päev. Sinise esmaspäeva ja piduse kolmapäeva vaheline aeg. Eile külastasin ma väga austatud K.P-d ja uurisin tema viimase reisi pilte. Ta oli vaatamas käinud maoshowd. Ei pea vist pikemalt mainima, et ma tõmbusin kiirete sammudega toa teise otsa kuni K need pildid edasi klikkas ja ma sain roomajatest vabasid pilte nautida.
Me rääkisime ka uuest aastast olen parem plaanist, kuid selle peale pälvisin ma lühikese naeru. Küsimusele, kas ka tema suhtub minu plaani skeptiliset vastas K: „Ei. Ma usun et kõik on võimalik.” Tore. Tänan usalduse eest.
K.P arvab ka et ma peaksin elukohta vahetama. Nimelt pühapäeval kusagil minu kodu vahetus läheduses tulistati ja kuna minul ongi komme veidratesse situatsioonidesse sattuda siis pole see ilmselt minu jaoks eriti turvaline variant elada sellises kriminaalses ümbruskonnas kuna mina ei leia pahandusi – pahandused leiavad mind.
Päeva mõte Tundmatlut Autorilt (ei mitte minult): Ma tahan omale meest kellega oleks tore koos hommikul ärgata. Hommik on kõige olulisem.
End of transmission 1.
Mäletad sellist multifilmi nagu Jussikese 7 sõpra? No eile oli keskmine päev - kolmapäev. Kolmapäev - tuntud ka kui pidune kolmapäev. Eile oli ka maailmas kõige lailadasemalt tähistatav pseudopüha - valentinipäev ehk siis sõbrapäev.See päev algas minu jaoks kell 7 hommikul ja ma olin suhteliselt kehvas seisus kuna loomulikult olin ma öösel vahtinud paar seeriat allo allo'd. Insomnia on ka minu lemmik psüühiline häire.
Peale meeldivat ja krapsakat jalutuskäiku kooli järgnes Väga Raseda Jelena loeng. Jelena rääkis pikalt ja mõnuga rögast ning sekreedist . S arvas, et tal on lausa nii põnev et ta sooviks end tappa. Mingil hetkel kui ma olin süvenenud S-iga vestlusse, haaras minu (ja kõigi teiste), jäägitu tähelepanu Jelena lause: "Mikk, ütle nüüd tüdrukutele midagi ilusat." (Jelena loomulikult ignoreeris fakti, et loengus viibis veel paar meesolevust, kuid võibolla on ta ka otsustanud vaid hr. Pärna meessoost olendiks tituleerida) Mikk ei suutnud kohe millegi vaimukaga lagedale tulla ja teatas: "Emm...pidage vastu naised, ainult 15 minutit veel."
Jelena: "Ja see oligi sinu arvates ilus, Mikk?"
Ei tea mis sel Jelenal on. Rasedus ja hormoonide üleproduktsioon vist.
Mikk mõmises veel veidi ja tuli lagedale järgmise vaimusünnitisega: "Pidage vastu tüdrukud, ainult 2 loengut veel." Tõepoolest tõepoolest.
Talented Mr.Pärn.
Ühes ilusas linnas, ühel kaugel külmal maal, ühes väikeses õdusas klubis, mis on teiseks koduks paljudele kenadele ja igati viisakatele ööloomadele ning muidu alkohoolikutele, esines sel toredal päeval Tanel Padar and The Sun. Igati toredad inimesed muutusid meeletuteks koletisteks püüdes sisse saada ja trampida jalge alla väikeseid tüdrukuid nagu mina. Õnneks leidus sel õhtul järjekorras ka toredaid poisse, kes väikeseid tüdrukuid ei lasknud jalgade alla trampida. Siinkohal tänud noormees K-le, kes kaitses mind järjekorras ja tänu kellele ma ilmselt pikali ei kukkunud kui mass otsustas astuda sammu tagasi. Preili Merili ja mina käisime mimmivetsus võitlemas oma õiguse eest pissida ja kui me saabusime kokteilibaari juures asuvate sohvade juurde oli noormees K'l juba käes rum & cola ja poolik sigaret. Üleloomulikud võimed ilmselt.Potsatasime kummalegi poole härrat maha ja võtsime sõbramehe poolest lonksu ning vestlesime viisakalt sellest, kuidas kohal oli iagsugust rahvast, keda tavapärasel kolmapäeval (õnneks) näha ei saa.Loomulikult olid kohal ka härrad T.K. ja K.T. (PS: kuigi ma tean, et neil on kodu kahtlustan ma, et kui CTs lubataks ööbida siis nad teeks seda).
Meie igati viisakat ning antisarkastilist vestlust segas vahel vaid fakt, et keegi meist pidi tõusma püsti, et teha kallistusharjutusi.
CT oli avanud ka teise korruse, mida kolmapäeviti pole juba ammu näha olnud. Üldiselt lõppes õhtu igati viisakalt, kuigi TP and The Suni ma ainult kuulsin, kuid ei näinud. Mul puudus soov saada õhtu jooksul kaks korda zip failiks kokku pakitud.
Isegi koduteel ei sattunud mõni veidrik mu teele, mis on vaid tänuväärne. Närvitsesin pool teed, kuna mu valgel jukeboxil, mis muidu hoiab mind õndas teadmatuses veidratest häältest pimedates õuedes, said patareid tühjaks ja üks kuular ka enam ei tööta. Pole vist vaja mainida, et ma pole eriline tehnokratt.
Ainus anomaalia mida hommikul märkasin oli Cafe Truffe'i menüü minu kotis. Ma ei käinud tol õhtul seal (olen enam kui kindel).
Kui kellegil on menüü puudu ( mitte Cafe Truffe'il) siis andke teada, muidu lisan selle veidrate asjade kollektsiooni, mida hommikul olen avastanud end omavat.
End of transmission 2.
Me rääkisime ka uuest aastast olen parem plaanist, kuid selle peale pälvisin ma lühikese naeru. Küsimusele, kas ka tema suhtub minu plaani skeptiliset vastas K: „Ei. Ma usun et kõik on võimalik.” Tore. Tänan usalduse eest.
K.P arvab ka et ma peaksin elukohta vahetama. Nimelt pühapäeval kusagil minu kodu vahetus läheduses tulistati ja kuna minul ongi komme veidratesse situatsioonidesse sattuda siis pole see ilmselt minu jaoks eriti turvaline variant elada sellises kriminaalses ümbruskonnas kuna mina ei leia pahandusi – pahandused leiavad mind.
Päeva mõte Tundmatlut Autorilt (ei mitte minult): Ma tahan omale meest kellega oleks tore koos hommikul ärgata. Hommik on kõige olulisem.
End of transmission 1.
Mäletad sellist multifilmi nagu Jussikese 7 sõpra? No eile oli keskmine päev - kolmapäev. Kolmapäev - tuntud ka kui pidune kolmapäev. Eile oli ka maailmas kõige lailadasemalt tähistatav pseudopüha - valentinipäev ehk siis sõbrapäev.See päev algas minu jaoks kell 7 hommikul ja ma olin suhteliselt kehvas seisus kuna loomulikult olin ma öösel vahtinud paar seeriat allo allo'd. Insomnia on ka minu lemmik psüühiline häire.
Peale meeldivat ja krapsakat jalutuskäiku kooli järgnes Väga Raseda Jelena loeng. Jelena rääkis pikalt ja mõnuga rögast ning sekreedist . S arvas, et tal on lausa nii põnev et ta sooviks end tappa. Mingil hetkel kui ma olin süvenenud S-iga vestlusse, haaras minu (ja kõigi teiste), jäägitu tähelepanu Jelena lause: "Mikk, ütle nüüd tüdrukutele midagi ilusat." (Jelena loomulikult ignoreeris fakti, et loengus viibis veel paar meesolevust, kuid võibolla on ta ka otsustanud vaid hr. Pärna meessoost olendiks tituleerida) Mikk ei suutnud kohe millegi vaimukaga lagedale tulla ja teatas: "Emm...pidage vastu naised, ainult 15 minutit veel."
Jelena: "Ja see oligi sinu arvates ilus, Mikk?"
Ei tea mis sel Jelenal on. Rasedus ja hormoonide üleproduktsioon vist.
Mikk mõmises veel veidi ja tuli lagedale järgmise vaimusünnitisega: "Pidage vastu tüdrukud, ainult 2 loengut veel." Tõepoolest tõepoolest.
Talented Mr.Pärn.
Ühes ilusas linnas, ühel kaugel külmal maal, ühes väikeses õdusas klubis, mis on teiseks koduks paljudele kenadele ja igati viisakatele ööloomadele ning muidu alkohoolikutele, esines sel toredal päeval Tanel Padar and The Sun. Igati toredad inimesed muutusid meeletuteks koletisteks püüdes sisse saada ja trampida jalge alla väikeseid tüdrukuid nagu mina. Õnneks leidus sel õhtul järjekorras ka toredaid poisse, kes väikeseid tüdrukuid ei lasknud jalgade alla trampida. Siinkohal tänud noormees K-le, kes kaitses mind järjekorras ja tänu kellele ma ilmselt pikali ei kukkunud kui mass otsustas astuda sammu tagasi. Preili Merili ja mina käisime mimmivetsus võitlemas oma õiguse eest pissida ja kui me saabusime kokteilibaari juures asuvate sohvade juurde oli noormees K'l juba käes rum & cola ja poolik sigaret. Üleloomulikud võimed ilmselt.Potsatasime kummalegi poole härrat maha ja võtsime sõbramehe poolest lonksu ning vestlesime viisakalt sellest, kuidas kohal oli iagsugust rahvast, keda tavapärasel kolmapäeval (õnneks) näha ei saa.Loomulikult olid kohal ka härrad T.K. ja K.T. (PS: kuigi ma tean, et neil on kodu kahtlustan ma, et kui CTs lubataks ööbida siis nad teeks seda).
Meie igati viisakat ning antisarkastilist vestlust segas vahel vaid fakt, et keegi meist pidi tõusma püsti, et teha kallistusharjutusi.
CT oli avanud ka teise korruse, mida kolmapäeviti pole juba ammu näha olnud. Üldiselt lõppes õhtu igati viisakalt, kuigi TP and The Suni ma ainult kuulsin, kuid ei näinud. Mul puudus soov saada õhtu jooksul kaks korda zip failiks kokku pakitud.
Isegi koduteel ei sattunud mõni veidrik mu teele, mis on vaid tänuväärne. Närvitsesin pool teed, kuna mu valgel jukeboxil, mis muidu hoiab mind õndas teadmatuses veidratest häältest pimedates õuedes, said patareid tühjaks ja üks kuular ka enam ei tööta. Pole vist vaja mainida, et ma pole eriline tehnokratt.
Ainus anomaalia mida hommikul märkasin oli Cafe Truffe'i menüü minu kotis. Ma ei käinud tol õhtul seal (olen enam kui kindel).
Kui kellegil on menüü puudu ( mitte Cafe Truffe'il) siis andke teada, muidu lisan selle veidrate asjade kollektsiooni, mida hommikul olen avastanud end omavat.
End of transmission 2.
Monday, 12 February 2007
Varjatud ilus haigus
Täna tegin esimesed sammud akadeemiliselt paremaks hakkamise teel - nimelt suutsin ma ärgata kell 7 olles kustutatnud tule umbes kella 3 paiku. Peale kahte tasssi kohvi veensin ma end asjaolus, et on meeldiv jalutada hommikul, kohutavalt külmal hommikul, Karlovast kesklinna poole. Uskumatu aga tõsi, jõudsingi seminari kella 8.15neks. Aga loomulikult olin ma seal üksi, kuna toimus see hoopis kell 10. Just my luck.
Tartu on igas mõttes suurepärane linn kui välja arvata fakt, et hommikul enne kella üheksat on vaid valitud asutused avatud - nt see väike kohvik Rüütli tänaval - kuid kuna mul loomulikult pole jälle üldse raha siis ma ei hakanud enda raamatupidajat rohkem masendama ja otsustasin ette võtta veel ühe tervisliku jalutuskäigu tagasi Tartu kaubamaja juurde. Arvestasin teekonna pikkuseks umbes 15 minutit (et kõnnin aeglaselt jne.) No jah. Kindlasti. Lühikokkuvõtteks ootasin ma veel 15 minutit, et tehtaks lahti mõnusat tasuta sooja pakkuv asutus (loe:kaubamaja), et siis saaks viie segase vene rahvusest noore turistiga koos sisse tormata. Õnneks oli neinde esimeseks sihtpunktiks otse loomulikult Terranova, minu omaks aga Apollo nii et konfliktseid situatsioone vältisime ilma suurema vaevata.
Suutsin mööda saata umbes 2 tundi seminaris ja veel 1 sisehaiguste loengus nii, et neid võib lausa nimetada sündmustevaesteks. Skeleti-lihase seminaris oli sel korral erilise tähelepanu all vaene Kadri, kes oli suutnud oma randme Slovakkias invaliidistada. Doris küsis lootusrikkalt, kas keegi meist on veel mõne vigastuse suutnud hankida. Ei olnud. Me oleme ikka äärmiselt igav kamp.
Sisehaigustes tundsin ma, kuidas hommikune kofeiin on ilmselt kadunud kuna dotsent Kai helelillad slaidid tekitasid minus vastupandamatu soovi veidike tukastada. Püüdsin vaadata targa näoga slaidi suunas ja samal ajal silmad sulgeda. Mõnus. Und mul loomulikult siiski ei tulnud. Ilmnesid aga teised vähese magamise tunnused nagu eufooria. Dotsent Kai rääkis parajasti sellest kuidas sureva patsiendi elulised näitajad halvenevad kui mina ja preili A.O(Preili A.O ehk A ja O ehk Alati ja Odavalt või Alati ja Ogaralt) suutsime lagedale tulla omapoolsete versioonidega palpeerimisest. Palpeerimine on uhke sõna käega katsumise kohta.
AjaO leidis, et kui ma hakkan ennast tundma veidralt ja tunnen vajadust hoida jälle peast kinni ning öelda midagi sarnast: "appiappisedamapolekspidanudtegema" siis preili Alati ja Odavalt palpeerib mu aju sügavuti ning püüab seejärel koputades kuulatada kui õõnsalt see vastu kajab.
Dostent Kai jätkas rääkimist haige uurimisest puudutades paljude eestlaste jaoks hella teemat - alkoholi tarbimist.
Dots. Kai(tsiteerin vabalt):"Kui meie küsime patsiendilt palju ta alkoholi tarbib vastab enamus: peaagu üldse mitte, nagu teisedki. Tekib küsimus: kes on need teised?"
Mina leidsin, et tõeline probleem tekiba alles siis kui patsient küsib luba helistada sõbrale ning kõne tuleb stiilis: "Õu Pets! Kuule mitu õlle me eile tegimegi?" Preili Alati Ogar nõustus minuga.
Jah, meie olemegi need kes töötavad tulevikus haiglates.
On a long enough timeline the survival rate for everyone drops to zero.
Olete märganud peahoones neid rohelisi lampe, mis märgivad väljapääse? Ei midagi erilist? Vaadake järgmine kord kes neid valmistavad. See on sinna ilusti peale kirjutatud - Orbik.
Päeva tsitaat tuleb A.O-lt: "Päris osav komposteerimine." (bussis, kuid mitte komposteerimise kohta)
Tartu on igas mõttes suurepärane linn kui välja arvata fakt, et hommikul enne kella üheksat on vaid valitud asutused avatud - nt see väike kohvik Rüütli tänaval - kuid kuna mul loomulikult pole jälle üldse raha siis ma ei hakanud enda raamatupidajat rohkem masendama ja otsustasin ette võtta veel ühe tervisliku jalutuskäigu tagasi Tartu kaubamaja juurde. Arvestasin teekonna pikkuseks umbes 15 minutit (et kõnnin aeglaselt jne.) No jah. Kindlasti. Lühikokkuvõtteks ootasin ma veel 15 minutit, et tehtaks lahti mõnusat tasuta sooja pakkuv asutus (loe:kaubamaja), et siis saaks viie segase vene rahvusest noore turistiga koos sisse tormata. Õnneks oli neinde esimeseks sihtpunktiks otse loomulikult Terranova, minu omaks aga Apollo nii et konfliktseid situatsioone vältisime ilma suurema vaevata.
Suutsin mööda saata umbes 2 tundi seminaris ja veel 1 sisehaiguste loengus nii, et neid võib lausa nimetada sündmustevaesteks. Skeleti-lihase seminaris oli sel korral erilise tähelepanu all vaene Kadri, kes oli suutnud oma randme Slovakkias invaliidistada. Doris küsis lootusrikkalt, kas keegi meist on veel mõne vigastuse suutnud hankida. Ei olnud. Me oleme ikka äärmiselt igav kamp.
Sisehaigustes tundsin ma, kuidas hommikune kofeiin on ilmselt kadunud kuna dotsent Kai helelillad slaidid tekitasid minus vastupandamatu soovi veidike tukastada. Püüdsin vaadata targa näoga slaidi suunas ja samal ajal silmad sulgeda. Mõnus. Und mul loomulikult siiski ei tulnud. Ilmnesid aga teised vähese magamise tunnused nagu eufooria. Dotsent Kai rääkis parajasti sellest kuidas sureva patsiendi elulised näitajad halvenevad kui mina ja preili A.O(Preili A.O ehk A ja O ehk Alati ja Odavalt või Alati ja Ogaralt) suutsime lagedale tulla omapoolsete versioonidega palpeerimisest. Palpeerimine on uhke sõna käega katsumise kohta.
AjaO leidis, et kui ma hakkan ennast tundma veidralt ja tunnen vajadust hoida jälle peast kinni ning öelda midagi sarnast: "appiappisedamapolekspidanudtegema" siis preili Alati ja Odavalt palpeerib mu aju sügavuti ning püüab seejärel koputades kuulatada kui õõnsalt see vastu kajab.
Dostent Kai jätkas rääkimist haige uurimisest puudutades paljude eestlaste jaoks hella teemat - alkoholi tarbimist.
Dots. Kai(tsiteerin vabalt):"Kui meie küsime patsiendilt palju ta alkoholi tarbib vastab enamus: peaagu üldse mitte, nagu teisedki. Tekib küsimus: kes on need teised?"
Mina leidsin, et tõeline probleem tekiba alles siis kui patsient küsib luba helistada sõbrale ning kõne tuleb stiilis: "Õu Pets! Kuule mitu õlle me eile tegimegi?" Preili Alati Ogar nõustus minuga.
Jah, meie olemegi need kes töötavad tulevikus haiglates.
On a long enough timeline the survival rate for everyone drops to zero.
Olete märganud peahoones neid rohelisi lampe, mis märgivad väljapääse? Ei midagi erilist? Vaadake järgmine kord kes neid valmistavad. See on sinna ilusti peale kirjutatud - Orbik.
Päeva tsitaat tuleb A.O-lt: "Päris osav komposteerimine." (bussis, kuid mitte komposteerimise kohta)
Nii ei saa ju rallit sõita
Homme algab uus semester ja sellega saab suurema hoo sisse ka minu normaalsuse plaan. Tõesti. Aitab ka juba, või kuidas? Täna jälle mööda Tartu-Tallinn mnt'd vurades otsustasin et tõesti olen nüüdsest normaalsem.Kõik tumbu-jumbud on minu plaani suhtes kas negatiivselt meelestatud või siis pehmelt öeldes skeptilised.
Ma olen diskreetne inimene. Vähemalt osade asjade koha pealt. Pole vaja riputada üles ebavajalikku infot nagu näiteks inimeste nimed, kas pole nii? Seepärast võibki kohata huvitavaid nimelühendeid. Nendega seoses on mul tekkinud väikesed komplikatsioonid (oh pikad võõrsõnad on toredad,kas pole?). Nimelt tunnen ma äärmiselt palju inimesi kelle nimi alagab K tähega. Tänu sellele tekivad veidrad lühendid nagu nt KK ja KN. KK-le leidsin uue hüüdnime - agraarbeib. Ma olen kindel, et selle eest ma veel saan - keretäie tappa. KN-le võiks ka mingi hüüdnime leida. No ma veel mõtlen selle üle.
KK ütles mulle, et noormees P oli usaldanud talle tundlikku informatsiooni nagu oleksin mina eile CHs käies täiesti ebaadekvaatne olnud. Ajaloo kroonikatesse palun teha parandusi ja märkida, et ma olin täiesti adekvaatne, kuid lihtsalt veidi väsinud eelmise õhtu hmm... tegemistest, milledest ma siia pikemalt ei kirjuta. Peale selle oli minu aeglane nägude registreerimine tingitud kirglikust soovist lahkuda nimetatud klubist võimalikult kiiresti kuna kollektiivne trance'i jumalate poole palvetamine pole üks minu lemmikajaviiteid.
Siit loo moraal - kui oled juba mitmeid kordi CHs pettunud, kuula oma sisetunnet ja ära mine sinna enam.
Noormees P lubas mulle kunagi ammu-ammu tuua suure kimbu roose. Huvitav...kuhu need küll jäid?
---
Insomnia is characterized by an inability to sleep and/or inability to remain asleep for a reasonable period. Insomniacs typically complain of being unable to close their eyes or "rest their mind" for more than a few minutes at a time. Both organic and nonorganic insomnia constitute a sleep disorder. It is often caused by fear, stress, anxiety, medications, herbs, caffeine, depression or sometimes for no apparent reason. An overactive mind or physical pain may also be causes. Finding the underlying cause of insomnia is usually necessary to cure it.
---
Niisiis. Tänase testi põhjal pole minu insomnia tingitud üleliigsest kofeiini tarbimisest. Jõin tassi kohvi ja umbes tunni aja pärast magasin nagu surnu. Palun inimesed, ma tean et need kogused kohvi mis ma tarbin tunduvad jubedad, aga see pole mu unetuse põhjuseks.
Ja nüüd ma hakkan pingutama et magama jääda, sest et nii ei saa ju rallit sõita.
Ma olen diskreetne inimene. Vähemalt osade asjade koha pealt. Pole vaja riputada üles ebavajalikku infot nagu näiteks inimeste nimed, kas pole nii? Seepärast võibki kohata huvitavaid nimelühendeid. Nendega seoses on mul tekkinud väikesed komplikatsioonid (oh pikad võõrsõnad on toredad,kas pole?). Nimelt tunnen ma äärmiselt palju inimesi kelle nimi alagab K tähega. Tänu sellele tekivad veidrad lühendid nagu nt KK ja KN. KK-le leidsin uue hüüdnime - agraarbeib. Ma olen kindel, et selle eest ma veel saan - keretäie tappa. KN-le võiks ka mingi hüüdnime leida. No ma veel mõtlen selle üle.
KK ütles mulle, et noormees P oli usaldanud talle tundlikku informatsiooni nagu oleksin mina eile CHs käies täiesti ebaadekvaatne olnud. Ajaloo kroonikatesse palun teha parandusi ja märkida, et ma olin täiesti adekvaatne, kuid lihtsalt veidi väsinud eelmise õhtu hmm... tegemistest, milledest ma siia pikemalt ei kirjuta. Peale selle oli minu aeglane nägude registreerimine tingitud kirglikust soovist lahkuda nimetatud klubist võimalikult kiiresti kuna kollektiivne trance'i jumalate poole palvetamine pole üks minu lemmikajaviiteid.
Siit loo moraal - kui oled juba mitmeid kordi CHs pettunud, kuula oma sisetunnet ja ära mine sinna enam.
Noormees P lubas mulle kunagi ammu-ammu tuua suure kimbu roose. Huvitav...kuhu need küll jäid?
---
Insomnia is characterized by an inability to sleep and/or inability to remain asleep for a reasonable period. Insomniacs typically complain of being unable to close their eyes or "rest their mind" for more than a few minutes at a time. Both organic and nonorganic insomnia constitute a sleep disorder. It is often caused by fear, stress, anxiety, medications, herbs, caffeine, depression or sometimes for no apparent reason. An overactive mind or physical pain may also be causes. Finding the underlying cause of insomnia is usually necessary to cure it.
---
Niisiis. Tänase testi põhjal pole minu insomnia tingitud üleliigsest kofeiini tarbimisest. Jõin tassi kohvi ja umbes tunni aja pärast magasin nagu surnu. Palun inimesed, ma tean et need kogused kohvi mis ma tarbin tunduvad jubedad, aga see pole mu unetuse põhjuseks.
Ja nüüd ma hakkan pingutama et magama jääda, sest et nii ei saa ju rallit sõita.
Saturday, 10 February 2007
Zdraaaastvuiii Tallinn! Podjom Gena, deti shdut!
Reede
Nagu on juba aru saada olen ma taas üle pika aja Tallinna radadel seiklemas.
Nimelt kohutsin eile üle pika aja K.K-ga ja K.N-iga. Kuna K.N-i noormees on hetkel Bulgaarias siis pidime me ju ometigi K.N-i pool tegema tõelise ladies night'i. Läksime siis sel puhul K.K-ga Põhja puiestee citymarketisse...või tähendab rimisse ja revideerisime sealset alkoletti. Peab kurvastusega tunnistama et see pole just kõige paremini varustatud pood. Puudusid igasugused asjad mis ühes korralikus alkopoes peaksid ikka olema - rumm nimega capten silver? pole! Kurikuulus jook mida tuleb defineerida kui rummimaitselist muud alkhoolset jooki (ehk siis maakeeli lihtsalt ilget jama) kuid meie tunneme seda ühise nimetaja Casino all. Isegi Jagermaisteri pudelite suurused ei vastanud korralikele standarditele. Seega, pidime rahulduma Jagtraumiga. Nagu sellest oleks vähe puudus sealt ka näiteks Fanta niiet pidime leppima Jaffaga. Esimene kokteil oli veidi seebimaitsega - edasi oli meil juba suva (ja mitte sukavabrik).
KK pidas vajalikuks mulle meelde tuletada et alkohol EI kuulu nelja põhilise toidugrupi hulka. Pange ka kõrva taha. Samuti EI kvalifitseeru alkohol ka suukaudselt manustatava vedela vitamiinina. Kahju küll.
Varsti ühinesid meie lõbusa seltskonnaga ka D&D ehk Dasha ja Diana kes tõid hõõgveini. Pätsasime ka teise pudeli K.Ni noormehe prooviveinidest. Kogu lugu oleks veidi lihtsam olnud kui K.Nil ja E.G-l oleks normaalne veinipudeli avaja - Kaie Kõrb - no muss no fuss. Sel korral pidime muidugi ouldskuul viisil läbi ajama, kuid siiski - no worries mates - pudeli sain ikka lahti.
Disco vs. Rock. vs. Bling. Ei, ma ei räägi discodibi, rokimammi ja blingblingbeibe surmaheitlusest vaid reedeõhtusest peost Angelis. Angel oli...nagu angel ikka. Ma mõtlen seda kõike muidugi ainult heaga. Laske aga käia. I'm down with the rainbow. Peale selle on A üks parema muusikavalikuga klubisid Tallinnas - loe: ei teki okserefleksi mis tavaliselt on kiire tekkima .
Uuest Aastast Olen Parem Plaan ehk siis UAOPP edeneb väga kenasti. Siiani on asjad kenasti kontrolli all. Mu alkohoolsete beveratuuride tarbimine on kõvasti vähenenud, kuigi mu insomniale see nii hästi ei mõju. Tähendab(tsiteerides baskinit) - sittagi pole muutunud! Täna olin ma muidugi varajaste hommikutundideni Angelis, kuid 1 tund und pole päris optimaalne saavutus.
End of transmisson 1.
Laupäev
"When you have insomnia, you're never really asleep... and you're never really awake..." Selline tunne mul oligi kui olin maganud umbes ühe tunni ja seisin laupäeval Club Hollywoodi teisel korrusel, vaadates alla, kuidas sajad inimesed täiesti kohutavast muusikast meeletut rõõmu tunnevad. Who am I to judge? Igaühele oma, nagu ütleb laulusalm.
K.N tahtis kindlasti minna laupäeval CHsse ibiza nightile. Ibiza my ass. Mul oli tunne, nagu oleksin sattunud Terraariumisse minigsugusel Power Partyzone'i peole. Ma tean, et paljud inimesed naudivad sellist muusikat, kuid hetkel ei huvita mind karvavõrdki, kelle tundeid ma riivan öeldes, et see oli lihtsalt kohutav. Mul tekkis vastupandamatu soov heita ennast CH teiselt korruselt alla tantsupõrandale vabasurma. Ainus asi, mis seal ibizat meenutas oli ühe DJ Pacha clubi t-särk. Pachaga, mis kuuldavasti varsti sirutamas kombitsaid ka Vilniuse poole, tutvusin sel suvel Barcelonas olles. Mina ja K pidime seda külastama, kuid jätsime selle võimaluse vahele. Ilmselt ei jäänud me millegist ilma.
Peale selle oli CHs hindude buum - kõik kohad olid täis tõmmusid suurte vuntsidega mehi ja loomulikult ka CH igavesi austajad - briti poissmehi. Üldiselt oli tunne, nagu oleksime sattunud kuhugi mujale kui kallile Maarjamaale.
Välja minnes õnnestus mul silmata noormehi R ja P kuid muid tuttavaid sel õhtul silma ei hakanud.
Järjekordne tõestus sellest, et CH pole paik minu jaoks. Tean, et mõned tuttavad leiavad, et see on hea paik nillimiseks, kuid kuna nillimine ja sebimine (pange tähele kui lahe ja noortepärane ma olen) pole mitte minu eesmärgid siis on ilmselt targem lasta CHl rahulikult, ilma minu edaspidiste annetusteta nende piletikassasse, edasi tegutseda. Ainult piletirahast on kahju - CT kolmapäevane retro oleks seda igal juhul rohkem väärt.
End of transmission 2
Nagu on juba aru saada olen ma taas üle pika aja Tallinna radadel seiklemas.
Nimelt kohutsin eile üle pika aja K.K-ga ja K.N-iga. Kuna K.N-i noormees on hetkel Bulgaarias siis pidime me ju ometigi K.N-i pool tegema tõelise ladies night'i. Läksime siis sel puhul K.K-ga Põhja puiestee citymarketisse...või tähendab rimisse ja revideerisime sealset alkoletti. Peab kurvastusega tunnistama et see pole just kõige paremini varustatud pood. Puudusid igasugused asjad mis ühes korralikus alkopoes peaksid ikka olema - rumm nimega capten silver? pole! Kurikuulus jook mida tuleb defineerida kui rummimaitselist muud alkhoolset jooki (ehk siis maakeeli lihtsalt ilget jama) kuid meie tunneme seda ühise nimetaja Casino all. Isegi Jagermaisteri pudelite suurused ei vastanud korralikele standarditele. Seega, pidime rahulduma Jagtraumiga. Nagu sellest oleks vähe puudus sealt ka näiteks Fanta niiet pidime leppima Jaffaga. Esimene kokteil oli veidi seebimaitsega - edasi oli meil juba suva (ja mitte sukavabrik).
KK pidas vajalikuks mulle meelde tuletada et alkohol EI kuulu nelja põhilise toidugrupi hulka. Pange ka kõrva taha. Samuti EI kvalifitseeru alkohol ka suukaudselt manustatava vedela vitamiinina. Kahju küll.
Varsti ühinesid meie lõbusa seltskonnaga ka D&D ehk Dasha ja Diana kes tõid hõõgveini. Pätsasime ka teise pudeli K.Ni noormehe prooviveinidest. Kogu lugu oleks veidi lihtsam olnud kui K.Nil ja E.G-l oleks normaalne veinipudeli avaja - Kaie Kõrb - no muss no fuss. Sel korral pidime muidugi ouldskuul viisil läbi ajama, kuid siiski - no worries mates - pudeli sain ikka lahti.
Disco vs. Rock. vs. Bling. Ei, ma ei räägi discodibi, rokimammi ja blingblingbeibe surmaheitlusest vaid reedeõhtusest peost Angelis. Angel oli...nagu angel ikka. Ma mõtlen seda kõike muidugi ainult heaga. Laske aga käia. I'm down with the rainbow. Peale selle on A üks parema muusikavalikuga klubisid Tallinnas - loe: ei teki okserefleksi mis tavaliselt on kiire tekkima .
Uuest Aastast Olen Parem Plaan ehk siis UAOPP edeneb väga kenasti. Siiani on asjad kenasti kontrolli all. Mu alkohoolsete beveratuuride tarbimine on kõvasti vähenenud, kuigi mu insomniale see nii hästi ei mõju. Tähendab(tsiteerides baskinit) - sittagi pole muutunud! Täna olin ma muidugi varajaste hommikutundideni Angelis, kuid 1 tund und pole päris optimaalne saavutus.
End of transmisson 1.
Laupäev
"When you have insomnia, you're never really asleep... and you're never really awake..." Selline tunne mul oligi kui olin maganud umbes ühe tunni ja seisin laupäeval Club Hollywoodi teisel korrusel, vaadates alla, kuidas sajad inimesed täiesti kohutavast muusikast meeletut rõõmu tunnevad. Who am I to judge? Igaühele oma, nagu ütleb laulusalm.
K.N tahtis kindlasti minna laupäeval CHsse ibiza nightile. Ibiza my ass. Mul oli tunne, nagu oleksin sattunud Terraariumisse minigsugusel Power Partyzone'i peole. Ma tean, et paljud inimesed naudivad sellist muusikat, kuid hetkel ei huvita mind karvavõrdki, kelle tundeid ma riivan öeldes, et see oli lihtsalt kohutav. Mul tekkis vastupandamatu soov heita ennast CH teiselt korruselt alla tantsupõrandale vabasurma. Ainus asi, mis seal ibizat meenutas oli ühe DJ Pacha clubi t-särk. Pachaga, mis kuuldavasti varsti sirutamas kombitsaid ka Vilniuse poole, tutvusin sel suvel Barcelonas olles. Mina ja K pidime seda külastama, kuid jätsime selle võimaluse vahele. Ilmselt ei jäänud me millegist ilma.
Peale selle oli CHs hindude buum - kõik kohad olid täis tõmmusid suurte vuntsidega mehi ja loomulikult ka CH igavesi austajad - briti poissmehi. Üldiselt oli tunne, nagu oleksime sattunud kuhugi mujale kui kallile Maarjamaale.
Välja minnes õnnestus mul silmata noormehi R ja P kuid muid tuttavaid sel õhtul silma ei hakanud.
Järjekordne tõestus sellest, et CH pole paik minu jaoks. Tean, et mõned tuttavad leiavad, et see on hea paik nillimiseks, kuid kuna nillimine ja sebimine (pange tähele kui lahe ja noortepärane ma olen) pole mitte minu eesmärgid siis on ilmselt targem lasta CHl rahulikult, ilma minu edaspidiste annetusteta nende piletikassasse, edasi tegutseda. Ainult piletirahast on kahju - CT kolmapäevane retro oleks seda igal juhul rohkem väärt.
End of transmission 2
Friday, 9 February 2007
Single-serving friends
Eile kui ma lõbusalt vurasin bussigaTartust Tallinna poole, oli mul siis võimalus mõelda järele oma tegude üle.
Hea mõte? Ei.
Ilmselt tunudsin ma üsnagi normaalse ja kasuliku ühiskonnaliikme nägu olevat kui bussi istusin. Peale umbes pooletunnist sõitu vähemalt minu lähedal istuvad isikud enam nii ei arvanud. Jumal tänatud, et väljas paistis rõvedalt hele talvepäike, mis kiiskas lumelt vastu nii, et ma sain varjuda oma mõnusate päikeseprillide taha ja teeselda, et tegelikult lumi ongi huvitav.
Kui ma olin suutnud leida istekoha ( kus loomulikult iste oli katki) siis otsustas see kuri osa minust helistada Merilile, et teha kindlaks kas ta on elus või sellele lähedases seisundis.
Nimelt pidi nimetatav noor daam mulle helistama pool tundi peale minu Zavoodist lahkumist, et teha kindlaks, kas ma olen elusalt ja mittevägistatult koju jõudnud, aga kuna nimetatav isik jõi veel veidi siis tal tekkis väike mäluauk selle koha pealt. Ta väidab, et ma meenusin talle siis kui ta hambaid pesi - miks just siis see jääb mulle mõistmatuks.
Me veetsime lõbusa veerandtunni pannes läbi telefoni kokku puzzlet ja irvitades minu varahommikuste uute tutvuste peale Tähe tänaval, kes tunnevad mind kui mmmmmMariat. Miks ma just selle nime ütlesin? Drunken mind works in mysterious ways.
Peale telefonikõnet, kus olulisel kohal olid simpsonid, ct, minu 3 unetundi ja see et minu lemmikorgan on maks, ei julgenud ma eriti ringi vaadata. Selle asemel valisin ma meeldiva võimaluse kiigata välja Lõunakeskuse poole, millest me parajasti möödusime.
Järgmise õnnelikuna rääkisin ma Annikaga, kes nõustus et jah, minuga tõesti juhtub asju.
Öös on asju. Ma olen tihti öös. Tõeliselt sügavamõtteline. Maybe i should consider turining EMO.
Peale telefonikõnet Annikaga (kes nõustus et nüüdsest ta valvab minu järele paremini) tundsin, kuidas minu kõrval istuv daam oma karvamütsi varjust püüab mind vaikselt piiluda.
Jah. Lumi on huvitav. Thank god i got the window seat. Süvenesin postimüügikataloogi, mille olin kodust väljudes postkastist leidnud ja vastasin järjekordsele telefonikõnele.
Selle aja peale olin ma juba umbes 30 minutit tervest teest telefoniga rääkinud. Järgnesid veel paar 10 minutilist telefonikõnet ja üks veidi pikem väga austatud preili K.K-ga.
Lühike meeldetuletus noorhärra M-ile et ta on mulle siiani võlgu märkismisväärse summa ja et ärgu ta vahepeal sokke ostku. (Peale seda vaatas kasukaga naine mind veel imelikumalt). Nimelt on hr M-il kombeks osta väga väärtuslikke sokke. Et näiteks kui meile kõigile lihtsurelikele sobib ka SUVA sukavabriku toodang ja Smile Active'id ja vahel isegi luksusbrändid Nike ja Adidas siis hr. M ostab omale Diseli sokke, mis maksavad 600 kr paar.
Püüdsin normaalselt käituda ja koukisin kusagilt taskusügavustest välja oma väikese kuid truu valge jukeboxi ja asusin kuulama. Right. Niipalju siis normaalsusest. Ma vist vaikselt ümisesin või isegi mõmisesin midagi. Igal juhul teenisin ma jälle pilgu ma-olen-nii-normaalne-oma-surnud -looma-nahas daamilt. Ah fuck normaalsus.
Kui me lõpuks Tallinnasse jõudsime siis kasukaga daam helistas oma kahtlemata veel normaalsemale mehele ja küsis kas talle ikka tullakse vastu. Ilmselt oli tal hirm, et ta peab minuga samas bussijaamas ootama. Oh well... Olen EMT kuldsponsor - helistasin, et kinnitada rohelise tõlla saabumisaega ja lubasin, et palun bussijuhil teha veel paar tiiru linna peal kui peaks juthuma ime ja ma saabun enne 16:55-te.
Bussist väljudes heitsid peaagu kõik inimesed lõbustatud-imestunud-hirmunud pilke minu suunas. Naeratasin neile ja mul tekkis veider fightclub'ilik tunne.
I am Jack's complete lack of suprise.
Loomaaias ju ka uuritakse seninägematuid loomi huviga - it's not like i can blame them.
Loomadest veel niipalju et mingi mees tuli bussijaamas minu juurde suure pappkastiga ja küsis kas ma kilpkonna ei soovi osta. Ma viisakalt keeldusin. Selle peale ta pakkus et tal on boamadu ka, kas ma seda ei tahaks. Heitsin paanilise pilgu tema pappkasti poole, raputaisn pead ja põgenesin krõbekülma kätte ootama oma rohelist tõlda.
Hea mõte? Ei.
Ilmselt tunudsin ma üsnagi normaalse ja kasuliku ühiskonnaliikme nägu olevat kui bussi istusin. Peale umbes pooletunnist sõitu vähemalt minu lähedal istuvad isikud enam nii ei arvanud. Jumal tänatud, et väljas paistis rõvedalt hele talvepäike, mis kiiskas lumelt vastu nii, et ma sain varjuda oma mõnusate päikeseprillide taha ja teeselda, et tegelikult lumi ongi huvitav.
Kui ma olin suutnud leida istekoha ( kus loomulikult iste oli katki) siis otsustas see kuri osa minust helistada Merilile, et teha kindlaks kas ta on elus või sellele lähedases seisundis.
Nimelt pidi nimetatav noor daam mulle helistama pool tundi peale minu Zavoodist lahkumist, et teha kindlaks, kas ma olen elusalt ja mittevägistatult koju jõudnud, aga kuna nimetatav isik jõi veel veidi siis tal tekkis väike mäluauk selle koha pealt. Ta väidab, et ma meenusin talle siis kui ta hambaid pesi - miks just siis see jääb mulle mõistmatuks.
Me veetsime lõbusa veerandtunni pannes läbi telefoni kokku puzzlet ja irvitades minu varahommikuste uute tutvuste peale Tähe tänaval, kes tunnevad mind kui mmmmmMariat. Miks ma just selle nime ütlesin? Drunken mind works in mysterious ways.
Peale telefonikõnet, kus olulisel kohal olid simpsonid, ct, minu 3 unetundi ja see et minu lemmikorgan on maks, ei julgenud ma eriti ringi vaadata. Selle asemel valisin ma meeldiva võimaluse kiigata välja Lõunakeskuse poole, millest me parajasti möödusime.
Järgmise õnnelikuna rääkisin ma Annikaga, kes nõustus et jah, minuga tõesti juhtub asju.
Öös on asju. Ma olen tihti öös. Tõeliselt sügavamõtteline. Maybe i should consider turining EMO.
Peale telefonikõnet Annikaga (kes nõustus et nüüdsest ta valvab minu järele paremini) tundsin, kuidas minu kõrval istuv daam oma karvamütsi varjust püüab mind vaikselt piiluda.
Jah. Lumi on huvitav. Thank god i got the window seat. Süvenesin postimüügikataloogi, mille olin kodust väljudes postkastist leidnud ja vastasin järjekordsele telefonikõnele.
Selle aja peale olin ma juba umbes 30 minutit tervest teest telefoniga rääkinud. Järgnesid veel paar 10 minutilist telefonikõnet ja üks veidi pikem väga austatud preili K.K-ga.
Lühike meeldetuletus noorhärra M-ile et ta on mulle siiani võlgu märkismisväärse summa ja et ärgu ta vahepeal sokke ostku. (Peale seda vaatas kasukaga naine mind veel imelikumalt). Nimelt on hr M-il kombeks osta väga väärtuslikke sokke. Et näiteks kui meile kõigile lihtsurelikele sobib ka SUVA sukavabriku toodang ja Smile Active'id ja vahel isegi luksusbrändid Nike ja Adidas siis hr. M ostab omale Diseli sokke, mis maksavad 600 kr paar.
Püüdsin normaalselt käituda ja koukisin kusagilt taskusügavustest välja oma väikese kuid truu valge jukeboxi ja asusin kuulama. Right. Niipalju siis normaalsusest. Ma vist vaikselt ümisesin või isegi mõmisesin midagi. Igal juhul teenisin ma jälle pilgu ma-olen-nii-normaalne-oma-surnud -looma-nahas daamilt. Ah fuck normaalsus.
Kui me lõpuks Tallinnasse jõudsime siis kasukaga daam helistas oma kahtlemata veel normaalsemale mehele ja küsis kas talle ikka tullakse vastu. Ilmselt oli tal hirm, et ta peab minuga samas bussijaamas ootama. Oh well... Olen EMT kuldsponsor - helistasin, et kinnitada rohelise tõlla saabumisaega ja lubasin, et palun bussijuhil teha veel paar tiiru linna peal kui peaks juthuma ime ja ma saabun enne 16:55-te.
Bussist väljudes heitsid peaagu kõik inimesed lõbustatud-imestunud-hirmunud pilke minu suunas. Naeratasin neile ja mul tekkis veider fightclub'ilik tunne.
I am Jack's complete lack of suprise.
Loomaaias ju ka uuritakse seninägematuid loomi huviga - it's not like i can blame them.
Loomadest veel niipalju et mingi mees tuli bussijaamas minu juurde suure pappkastiga ja küsis kas ma kilpkonna ei soovi osta. Ma viisakalt keeldusin. Selle peale ta pakkus et tal on boamadu ka, kas ma seda ei tahaks. Heitsin paanilise pilgu tema pappkasti poole, raputaisn pead ja põgenesin krõbekülma kätte ootama oma rohelist tõlda.
Thursday, 8 February 2007
Oli jälle kolmapäev
Ma elan Tartus.
Eile oli jälle SEE päev. Kolmapäev nimelt.
Teeme sellest igaüks omad järeldused.
Üks võiks näiteks olla see, et ma eile jälle jõin ja käisin otseloomulikult ka ct-s. Üldiselt võib päris kindlalt väita et ma olen siiani veidi purjus ja mõtlen oma eilse õhtu tegude üle järele. Põhiline mõte on - i shouldn't have done that. Kurat, enamus neljapäevade mõte on sarnane. Aga... aga... peab ütlema et 2007 aasta esimene kuu on korda läinud - Uuest Aastast Olen Parem plaan lausa töötab. Siiani. Mis siis et enamus sellest ajast on sess olnud. Mul on endasse usku. Mis siis et ülejäänud tumbu-jumbud kõik irvitavad minu plaani peale. Eks näis mis siis saab kui semester peale hakkab ja kõik paharetid Tartusse tagasi kobivad.
Nii. Damage check. Rahakott oluliselt ei kergenenud - hea. Tegelikult - rahakott on alles - väga hea. Tutvusin jälle igasuguste uute inimestega - paha. Mitte et mul midagi uute tutvuste vastu oleks - mulle väga meeldivad inimesed - mäletaks ka siis neid kui nad mulle jälle kusagil vastu tulevad ja tsau ütlevad. No parim on muidugi kui sinna lisandub lause stiilis " kuidas siis järgmisel hommikul ka oli..." Einoh aitäh ja fuck off tõesti. Palun. Peaks endale vist palkame vaikiva karsklasest kaaslase kes pärast kõike meelde tuletab.
Mis ma veel tegin? Tantsisin mingi mehega kes vist arvas et mu lülisammas käibki sõlme. No tõesti - ega me keerukuju ei mänginud. Või mängisime? No põhiline on see et ma jäin terveks. vist. Note to self - ära mängi võõraste meestega keerukuju. See on siis lahtrisse paha, kuid tänu oma kiirele mõtlemisele ja veel paremale oskusele trügida sain ma ruttu kätte oma jope ja kadusin välja öhe Merili kaitsva tiiva alla.
Ooojaa... Tähe tänav ongi lahe tänav. Siin elab igast veidrikke. Inimesi kes kõnnivad tänaval veriste kirvestega, u 70 aastasi lesbilisi vanamutte kes tänaval suudlevad, veidi hulle inimesi kes üksinda räägivad ja naeravad(ja ma ei räägi seejuures endast), emasid kes unustavad oma lapsevankri(ja lapse) kaltsuka ette tänavale ja kõnnivad enne 5 minutit kui aru saavad et midagi nagu ununes... no eile öösel näitas Tähe tänav jälle oma paremat poolt.
Eile tulen mina peale ct-d ja zavoodi kodu poole. Mitte eriti kaines seisukorras ja kuulan muusikat. Umbes kohas kus Pargi tänav ristub Tähe tänavaga peatub minu kõrval must BMW dziip (kirjutatakse ikka nii?). Mees küsib et kas ma elan kuskil siin lähedal et ta viskab mu ära. Jeesus. Mis ma näen tõepoolest eile sündinud välja? No 16 näen välja küll jah. Pedofiil. Ma ütlesin muidugi et ei. Sõbralik oli see pedofiil. Ikka moosis edasi. Ma ütlesin et elan lähedal et kui tahab siis võib autoga mu kõrval sõita kuni ma koju jõuan. Mõtlesin et jee right sa sõidad ka. Arvasin et läheb minema. Aga näed ei - sõitiski. Ajasime sõbralikult juttu. Ma ütlesin et mu nimi on Maria.
Peale ct-d ja enne pedofiiliga jalutskäiku suutsin ma veel ühe Merili sõbraga ja Meriliga kukkuda kusagil pargis lumme (ma ei saanud lumiseks ega märjaks - jumalikud tunnused) ja hüpata jalakäijate silla peal. Hea et me Zavoodi poole läksime, muidu oleks meil kindlasti tulnud mõni geniaalne idee nagu nt lähme üle kaare või midagi.
Mismõttes?
Eile oli jälle SEE päev. Kolmapäev nimelt.
Teeme sellest igaüks omad järeldused.
Üks võiks näiteks olla see, et ma eile jälle jõin ja käisin otseloomulikult ka ct-s. Üldiselt võib päris kindlalt väita et ma olen siiani veidi purjus ja mõtlen oma eilse õhtu tegude üle järele. Põhiline mõte on - i shouldn't have done that. Kurat, enamus neljapäevade mõte on sarnane. Aga... aga... peab ütlema et 2007 aasta esimene kuu on korda läinud - Uuest Aastast Olen Parem plaan lausa töötab. Siiani. Mis siis et enamus sellest ajast on sess olnud. Mul on endasse usku. Mis siis et ülejäänud tumbu-jumbud kõik irvitavad minu plaani peale. Eks näis mis siis saab kui semester peale hakkab ja kõik paharetid Tartusse tagasi kobivad.
Nii. Damage check. Rahakott oluliselt ei kergenenud - hea. Tegelikult - rahakott on alles - väga hea. Tutvusin jälle igasuguste uute inimestega - paha. Mitte et mul midagi uute tutvuste vastu oleks - mulle väga meeldivad inimesed - mäletaks ka siis neid kui nad mulle jälle kusagil vastu tulevad ja tsau ütlevad. No parim on muidugi kui sinna lisandub lause stiilis " kuidas siis järgmisel hommikul ka oli..." Einoh aitäh ja fuck off tõesti. Palun. Peaks endale vist palkame vaikiva karsklasest kaaslase kes pärast kõike meelde tuletab.
Mis ma veel tegin? Tantsisin mingi mehega kes vist arvas et mu lülisammas käibki sõlme. No tõesti - ega me keerukuju ei mänginud. Või mängisime? No põhiline on see et ma jäin terveks. vist. Note to self - ära mängi võõraste meestega keerukuju. See on siis lahtrisse paha, kuid tänu oma kiirele mõtlemisele ja veel paremale oskusele trügida sain ma ruttu kätte oma jope ja kadusin välja öhe Merili kaitsva tiiva alla.
Ooojaa... Tähe tänav ongi lahe tänav. Siin elab igast veidrikke. Inimesi kes kõnnivad tänaval veriste kirvestega, u 70 aastasi lesbilisi vanamutte kes tänaval suudlevad, veidi hulle inimesi kes üksinda räägivad ja naeravad(ja ma ei räägi seejuures endast), emasid kes unustavad oma lapsevankri(ja lapse) kaltsuka ette tänavale ja kõnnivad enne 5 minutit kui aru saavad et midagi nagu ununes... no eile öösel näitas Tähe tänav jälle oma paremat poolt.
Eile tulen mina peale ct-d ja zavoodi kodu poole. Mitte eriti kaines seisukorras ja kuulan muusikat. Umbes kohas kus Pargi tänav ristub Tähe tänavaga peatub minu kõrval must BMW dziip (kirjutatakse ikka nii?). Mees küsib et kas ma elan kuskil siin lähedal et ta viskab mu ära. Jeesus. Mis ma näen tõepoolest eile sündinud välja? No 16 näen välja küll jah. Pedofiil. Ma ütlesin muidugi et ei. Sõbralik oli see pedofiil. Ikka moosis edasi. Ma ütlesin et elan lähedal et kui tahab siis võib autoga mu kõrval sõita kuni ma koju jõuan. Mõtlesin et jee right sa sõidad ka. Arvasin et läheb minema. Aga näed ei - sõitiski. Ajasime sõbralikult juttu. Ma ütlesin et mu nimi on Maria.
Peale ct-d ja enne pedofiiliga jalutskäiku suutsin ma veel ühe Merili sõbraga ja Meriliga kukkuda kusagil pargis lumme (ma ei saanud lumiseks ega märjaks - jumalikud tunnused) ja hüpata jalakäijate silla peal. Hea et me Zavoodi poole läksime, muidu oleks meil kindlasti tulnud mõni geniaalne idee nagu nt lähme üle kaare või midagi.
Mismõttes?
Subscribe to:
Posts (Atom)
