Sinine

Reede hommikul jõudsin tänu A.O-le, tassile kohvile ja juustuvõileivale isegi trauma ja orto loengusse, kus vanemapoolne härrasmees hääldas kõiki sõnu väga aeglaselt. Alguses olime me A.O-ga kindlad, et ta peab meid kõiki orbikuteks (tegelikult tehniliselt võttes on orbik inimene kel pole käsi ja jalgu). Tegelikult oli meil 2 trauma ja orto loengut, kuid kuna ma pidin kokku saama Kaisa K-ga (ma pean hakkama inimeste nimesid siiski mingil määral välja kirjutama kuna ma tunnen väga palju sarnaste initsiaalidega inimesi) siis pidasin seda piisavaks põhjuseks, et peale esimest loengut välja hiilida. Enne seda suutis lektor muidugi veel meelde tuletada, et tema peab ka siis järgmise loengu ära lugema kui meid ka ainult 1 järele jääb. Tänan. Tundsin nüüd põlevaid süümepiinu, kuid läksin siiski.

Õhtul läksime E.Mi juurde. Oh kuidas mõnel ikka veab - mullivann ja kamin ja... Kadedus on surmapatt, kas teate?
Igatahes oli E-l kahekorruseline elamine ja igati moodne ruumi kokkuhoidev trepp. Ruumi kokku hoidev ja ohtlik - selline kus pool astet on lühem - ühesõnaga peab trepist hakkama alla tulema üks kindel jalg ees(kahe jalaga hüppamine on ka välistatud). Enamusel inimestel on see jalg parem. Mina olen ju vasakukäline ja jalaline. No lühikese ja kurva loo veel lühem ja kurvem lõpp on see, et minu väikese vasaku kannika peal on nüüd suur suur sinikas.
What about the good news?
The good news is there is no more bad news.

Vabandage noliferid, ma sätin ennast nüüd teatrisse minema, kuid ärge laske end sellest häirida ja lugege rahulikult edasi (või tagasi).