Single-serving friends

Eile kui ma lõbusalt vurasin bussigaTartust Tallinna poole, oli mul siis võimalus mõelda järele oma tegude üle.
Hea mõte? Ei.
Ilmselt tunudsin ma üsnagi normaalse ja kasuliku ühiskonnaliikme nägu olevat kui bussi istusin. Peale umbes pooletunnist sõitu vähemalt minu lähedal istuvad isikud enam nii ei arvanud. Jumal tänatud, et väljas paistis rõvedalt hele talvepäike, mis kiiskas lumelt vastu nii, et ma sain varjuda oma mõnusate päikeseprillide taha ja teeselda, et tegelikult lumi ongi huvitav.
Kui ma olin suutnud leida istekoha ( kus loomulikult iste oli katki) siis otsustas see kuri osa minust helistada Merilile, et teha kindlaks kas ta on elus või sellele lähedases seisundis.
Nimelt pidi nimetatav noor daam mulle helistama pool tundi peale minu Zavoodist lahkumist, et teha kindlaks, kas ma olen elusalt ja mittevägistatult koju jõudnud, aga kuna nimetatav isik jõi veel veidi siis tal tekkis väike mäluauk selle koha pealt. Ta väidab, et ma meenusin talle siis kui ta hambaid pesi - miks just siis see jääb mulle mõistmatuks.
Me veetsime lõbusa veerandtunni pannes läbi telefoni kokku puzzlet ja irvitades minu varahommikuste uute tutvuste peale Tähe tänaval, kes tunnevad mind kui mmmmmMariat. Miks ma just selle nime ütlesin? Drunken mind works in mysterious ways.
Peale telefonikõnet, kus olulisel kohal olid simpsonid, ct, minu 3 unetundi ja see et minu lemmikorgan on maks, ei julgenud ma eriti ringi vaadata. Selle asemel valisin ma meeldiva võimaluse kiigata välja Lõunakeskuse poole, millest me parajasti möödusime.
Järgmise õnnelikuna rääkisin ma Annikaga, kes nõustus et jah, minuga tõesti juhtub asju.
Öös on asju. Ma olen tihti öös. Tõeliselt sügavamõtteline. Maybe i should consider turining EMO.
Peale telefonikõnet Annikaga (kes nõustus et nüüdsest ta valvab minu järele paremini) tundsin, kuidas minu kõrval istuv daam oma karvamütsi varjust püüab mind vaikselt piiluda.
Jah. Lumi on huvitav. Thank god i got the window seat. Süvenesin postimüügikataloogi, mille olin kodust väljudes postkastist leidnud ja vastasin järjekordsele telefonikõnele.
Selle aja peale olin ma juba umbes 30 minutit tervest teest telefoniga rääkinud. Järgnesid veel paar 10 minutilist telefonikõnet ja üks veidi pikem väga austatud preili K.K-ga.
Lühike meeldetuletus noorhärra M-ile et ta on mulle siiani võlgu märkismisväärse summa ja et ärgu ta vahepeal sokke ostku. (Peale seda vaatas kasukaga naine mind veel imelikumalt). Nimelt on hr M-il kombeks osta väga väärtuslikke sokke. Et näiteks kui meile kõigile lihtsurelikele sobib ka SUVA sukavabriku toodang ja Smile Active'id ja vahel isegi luksusbrändid Nike ja Adidas siis hr. M ostab omale Diseli sokke, mis maksavad 600 kr paar.
Püüdsin normaalselt käituda ja koukisin kusagilt taskusügavustest välja oma väikese kuid truu valge jukeboxi ja asusin kuulama. Right. Niipalju siis normaalsusest. Ma vist vaikselt ümisesin või isegi mõmisesin midagi. Igal juhul teenisin ma jälle pilgu ma-olen-nii-normaalne-oma-surnud -looma-nahas daamilt. Ah fuck normaalsus.
Kui me lõpuks Tallinnasse jõudsime siis kasukaga daam helistas oma kahtlemata veel normaalsemale mehele ja küsis kas talle ikka tullakse vastu. Ilmselt oli tal hirm, et ta peab minuga samas bussijaamas ootama. Oh well... Olen EMT kuldsponsor - helistasin, et kinnitada rohelise tõlla saabumisaega ja lubasin, et palun bussijuhil teha veel paar tiiru linna peal kui peaks juthuma ime ja ma saabun enne 16:55-te.
Bussist väljudes heitsid peaagu kõik inimesed lõbustatud-imestunud-hirmunud pilke minu suunas. Naeratasin neile ja mul tekkis veider fightclub'ilik tunne.
I am Jack's complete lack of suprise.
Loomaaias ju ka uuritakse seninägematuid loomi huviga - it's not like i can blame them.
Loomadest veel niipalju et mingi mees tuli bussijaamas minu juurde suure pappkastiga ja küsis kas ma kilpkonna ei soovi osta. Ma viisakalt keeldusin. Selle peale ta pakkus et tal on boamadu ka, kas ma seda ei tahaks. Heitsin paanilise pilgu tema pappkasti poole, raputaisn pead ja põgenesin krõbekülma kätte ootama oma rohelist tõlda.