Blogi kolis ära.
mismottes.wordpress.com
Friday, 27 April 2007
Tallinn ja Tartu
Tartus toimuvad rahulikult tudengite iga-aastased kevadpäevad samal ajal kui Tallinnas toimub - Kodusõda!
Hugo Boss, Westmani äri, Kapten Tenkes, Woodstock, Marlboro Classics.
Oh ainult väike nimekiri asutustest mis rüüstatud said. Me ei räägi siin ainult R-koiskist.
No vabandage, aga milleks?
Esimesed uudised sain AO-lt, kes oli Tallinnas juba selleks ajaks. No Place'is oli Nupuneljapäev, kus ma siis kusagil seina ääres seistes ütlesin: isaand jumal, isaand jumal, issand jumal. Peale Place'ist lahkumist istusime Sviidis ja kuulasime Reporteri eriuudistesaadet. Helistasin Tallinna tuttavaid läbi ja küsisin kas nad on otsinud juba välja otsinud raudlati, nukid ja vintpüssi. Kärt minu kõrval korrutas: "Ma ei lähe sinna tagasi. Ma ei lähe sinna tagasi." Agraarbeib, kellele nüüdsest viitame kui Industriaalbeibele - lubas sisse kolida.
Andke andeks ma otsin välja raudlati ja nukid ja lähen kesklinna laulma: Välja välja vabariigi seest, kes joovad eesti viina ja ei räägi eesti keelt!
MIDA HELLI!
Ma pole tavaliselt vägivaldne inimene (väga), aga mul on kõrini sellest, kuidas Aljoshat ettekäändena kasutatakse. Võtke oma Aljosha. Kaliningrad pidigi teda endale tahtma. Kui teile siin ei meeldi minge ära oma suure emamaa pinnale! Välja välja Vabariigi seest. Mine ära kui ei meeldi, aga ära lõhu laamenda ja kisenda, et sinu esiisade haudu rüvetatakse. 20 aastased inimesed ei tea midagi Nõukogude ajast, neid ei huvita see. Asi on siin ainult Venemaa majanduslikes huvides ja me kõik teame seda. Ausalt paluks!
Ega me oma väikest küla niisama Eesti Vabariigiks ei kutsu.
Hugo Boss, Westmani äri, Kapten Tenkes, Woodstock, Marlboro Classics.
Oh ainult väike nimekiri asutustest mis rüüstatud said. Me ei räägi siin ainult R-koiskist.
No vabandage, aga milleks?
Esimesed uudised sain AO-lt, kes oli Tallinnas juba selleks ajaks. No Place'is oli Nupuneljapäev, kus ma siis kusagil seina ääres seistes ütlesin: isaand jumal, isaand jumal, issand jumal. Peale Place'ist lahkumist istusime Sviidis ja kuulasime Reporteri eriuudistesaadet. Helistasin Tallinna tuttavaid läbi ja küsisin kas nad on otsinud juba välja otsinud raudlati, nukid ja vintpüssi. Kärt minu kõrval korrutas: "Ma ei lähe sinna tagasi. Ma ei lähe sinna tagasi." Agraarbeib, kellele nüüdsest viitame kui Industriaalbeibele - lubas sisse kolida.
Andke andeks ma otsin välja raudlati ja nukid ja lähen kesklinna laulma: Välja välja vabariigi seest, kes joovad eesti viina ja ei räägi eesti keelt!
MIDA HELLI!
Ma pole tavaliselt vägivaldne inimene (väga), aga mul on kõrini sellest, kuidas Aljoshat ettekäändena kasutatakse. Võtke oma Aljosha. Kaliningrad pidigi teda endale tahtma. Kui teile siin ei meeldi minge ära oma suure emamaa pinnale! Välja välja Vabariigi seest. Mine ära kui ei meeldi, aga ära lõhu laamenda ja kisenda, et sinu esiisade haudu rüvetatakse. 20 aastased inimesed ei tea midagi Nõukogude ajast, neid ei huvita see. Asi on siin ainult Venemaa majanduslikes huvides ja me kõik teame seda. Ausalt paluks!
Ega me oma väikest küla niisama Eesti Vabariigiks ei kutsu.
Friday, 20 April 2007
Welcome to Estonia - my home village!
Sissejuhatus jääb ära.
Kokkuvõte ka.
Kus sa elad? Ei mitte Tallinnas, Tartus, Sindis või jumala pärast kasvõi Matsalu looduskaitsealal. Vaid Eestis. Eestimaa mu kodumaa... dadaradadadaa. Tead küll seda laulu. No Eesti on nagu küla. Me kõik teame seda. Kõik tunnevad kõiki või siis kui ei tunne siis ole mureta, keegi su sõpradest ikka tunneb su uut sõpra (muidugi mitte juhul kui ta on kusagilt Vietnamist või Kuubalt).
Ma küll armastan oma kodumaad, aga see asi on päris kohutav kui hakata mõtlema. Agraartibi võrdles kord Tartut konnatiigiga - üks krooksatab ühes tiiginurgas siis hakkavad kõik konnad krooksuma. Ja see on tõsi.
Kõik-tunnevad-kõiki situatsioon, aga annab võimaluse 0 privaatsuseks. Keegi ikka teab sind või on sinu kohta midagi kuulnud. Minu kohta on enamus inimesi kuulnud, et ma olen üks külma südamega õel mõrd. Ei lükka ümber. Parem see kui sinisilmne naiivitar. Be afraid, be very afraid.
Samas tekitab see hulgaliselt igasuguseid kuulujutte. Kellele sa vähegi ei meeldi laseb su kohta kõlaka rändama. Täitsa huvitav on vahest kuulata, mis keegi sinust selja taga on rääkinud ja kui see inimene sulle veel hiljem silma ees suurt sõpra mängib on veel huvitavam. Ega seda, et meil igav on polegi keegi väitnud.
Oh palun ärge nüüd keegi arvake, et see on mingi kurja mõrra eriti kuri arvamus - ma olen ühiskonnakriitiline, kuid ei viitsinud seda huvitavalt ja kultuurselt väljendada.
Seniks kuni meie kodumaa ei hakka pooldumise teel paljunema saame lihtalt nautida olukorda, kus enamik noormeapoolset popultasiooni käib Orkutis ja avastab rõõmuga: Näe mul on sinuga juba 5 ühist sõpra!
Eesti on küla. Vahel me nimetame seda hellitavalt vabariigiks.
Kokkuvõte ka.
Kus sa elad? Ei mitte Tallinnas, Tartus, Sindis või jumala pärast kasvõi Matsalu looduskaitsealal. Vaid Eestis. Eestimaa mu kodumaa... dadaradadadaa. Tead küll seda laulu. No Eesti on nagu küla. Me kõik teame seda. Kõik tunnevad kõiki või siis kui ei tunne siis ole mureta, keegi su sõpradest ikka tunneb su uut sõpra (muidugi mitte juhul kui ta on kusagilt Vietnamist või Kuubalt).
Ma küll armastan oma kodumaad, aga see asi on päris kohutav kui hakata mõtlema. Agraartibi võrdles kord Tartut konnatiigiga - üks krooksatab ühes tiiginurgas siis hakkavad kõik konnad krooksuma. Ja see on tõsi.
Kõik-tunnevad-kõiki situatsioon, aga annab võimaluse 0 privaatsuseks. Keegi ikka teab sind või on sinu kohta midagi kuulnud. Minu kohta on enamus inimesi kuulnud, et ma olen üks külma südamega õel mõrd. Ei lükka ümber. Parem see kui sinisilmne naiivitar. Be afraid, be very afraid.
Samas tekitab see hulgaliselt igasuguseid kuulujutte. Kellele sa vähegi ei meeldi laseb su kohta kõlaka rändama. Täitsa huvitav on vahest kuulata, mis keegi sinust selja taga on rääkinud ja kui see inimene sulle veel hiljem silma ees suurt sõpra mängib on veel huvitavam. Ega seda, et meil igav on polegi keegi väitnud.
Oh palun ärge nüüd keegi arvake, et see on mingi kurja mõrra eriti kuri arvamus - ma olen ühiskonnakriitiline, kuid ei viitsinud seda huvitavalt ja kultuurselt väljendada.
Seniks kuni meie kodumaa ei hakka pooldumise teel paljunema saame lihtalt nautida olukorda, kus enamik noormeapoolset popultasiooni käib Orkutis ja avastab rõõmuga: Näe mul on sinuga juba 5 ühist sõpra!
Eesti on küla. Vahel me nimetame seda hellitavalt vabariigiks.
Tuesday, 10 April 2007
Biu Bäu Bon Bon
Jaa juhtus ka see ime, et siinkirjutaja käis ära Tallinna rikaste ja ilusate inimeste ööklubis BonBonis. Mulje polnud otse loomulikult midagi erilist, kuigi ka seal leidus huvitavaid persoone, kes kahjuks Tartu värvikate isiksuste kõrval märgatavalt kahvatuvad.
Ma olin suhteliselt veendunud, et pean sama targalt sammud kuhugi mujale seadma, kuna mina pole just väga rikas (loe: mul pole moneyclip'i kus vahel ilutseksid vaid viiesajased. Tegelikult mul pole muidu ka moneyclip'i. Selle asemel on mul paks rahakott kus pole kunagi väga palju raha.) ja ilu üle ei vaielda, kuid peale paariminutilist piletisaba sain ilusti sisse (loomulikult peale jõusaalis pumbatud, solaariumis päevitatud ja heleroosas särgis isaspaaviane - neil olid moneyclip'id viiesajastega).
Note to self: next time bring moneyclip with fake 500 bills
Klubikülastajate keskmine vanus kõikus seal kusagil 25 piirimail ja kahjuks ka osad üle 40nesed pedrod olid leidnud oma tee sel õhtul BBsse ning takseerisid nüüd hindava pilguga mööduvaid chikke, kes olid järjekordselt selga tõmmanud mingisuguse vööle sarnaneva seelikulaadse moodustise. Jaa minu seelikud on lühikesed?Mis siis need seal olid mina küll ei oska öelda.
Sarjast huvitavaid inimesi leidus seal üks u. 25 aastane noor daam ketsides,teksastes ja väljaveninud pluusis (ilmselt oli see siiski stiilne pluus ja mina olen loll ja maitselage friik), kes keksis või kargles tantsupõrandal. Võibolla oli see mingi hõimutants mida mina ei mõistnud. Note to self: uuri hõimutantsude kohta.
Naljakas - iga kord kui ma Tallinnas väljas käin on kõik asjad äraütlemata normaalsed (v.a. see et BBs on 3 tualetti kokku niiet varuge raudne põis), kuid Tartus...
No niiet BB saab minu käest 10 palli skaalal kena seitsme. Lähen teinekordki.
Ma olin suhteliselt veendunud, et pean sama targalt sammud kuhugi mujale seadma, kuna mina pole just väga rikas (loe: mul pole moneyclip'i kus vahel ilutseksid vaid viiesajased. Tegelikult mul pole muidu ka moneyclip'i. Selle asemel on mul paks rahakott kus pole kunagi väga palju raha.) ja ilu üle ei vaielda, kuid peale paariminutilist piletisaba sain ilusti sisse (loomulikult peale jõusaalis pumbatud, solaariumis päevitatud ja heleroosas särgis isaspaaviane - neil olid moneyclip'id viiesajastega).
Note to self: next time bring moneyclip with fake 500 bills
Klubikülastajate keskmine vanus kõikus seal kusagil 25 piirimail ja kahjuks ka osad üle 40nesed pedrod olid leidnud oma tee sel õhtul BBsse ning takseerisid nüüd hindava pilguga mööduvaid chikke, kes olid järjekordselt selga tõmmanud mingisuguse vööle sarnaneva seelikulaadse moodustise. Jaa minu seelikud on lühikesed?Mis siis need seal olid mina küll ei oska öelda.
Sarjast huvitavaid inimesi leidus seal üks u. 25 aastane noor daam ketsides,teksastes ja väljaveninud pluusis (ilmselt oli see siiski stiilne pluus ja mina olen loll ja maitselage friik), kes keksis või kargles tantsupõrandal. Võibolla oli see mingi hõimutants mida mina ei mõistnud. Note to self: uuri hõimutantsude kohta.
Naljakas - iga kord kui ma Tallinnas väljas käin on kõik asjad äraütlemata normaalsed (v.a. see et BBs on 3 tualetti kokku niiet varuge raudne põis), kuid Tartus...
No niiet BB saab minu käest 10 palli skaalal kena seitsme. Lähen teinekordki.
Thursday, 29 March 2007
Karuaabits, kukeaabits ehk ka Tartus käiakse koolis
Anestesioloogia ja intensiivravi praktikum, kolmapäeval, 14 märtsil 12-16 neni
Praktikumijuhendaja: Helmut Seepter, kirurg-õppejõud
Kuna kodukäijad on minu kitli ära viinud või äärmisel juhul mõni üleannetu kratt siis pean ma pidevalt oma kalleid sõbrannasid pommima ja nende kitleid laenama. Kitlil on sel päeval päris oluline roll. Ma ei hakkagi siin raiskama vajalikku ruumi vaid asun kohe meie kalli Helmuti pärlite juurde. Here they are as follows:
Helmut: Pooltel apenditsiidiga(pimesoole põletik) lastel, kes tulevad haiglasse on juba mäda kõhus. Kelle süü see on? EMA!
Olga: Miks ema? Miks mitte isa?
Helmut(üllatunult): Isa käib ju tööl!
------------
Oliver:haigutab
Helmut: TA HAIGUTAB! Tal on verejooks!
-----------
Kristus polnud muud kui habemega mässaja kes löödi maha!
----------
Austa oma elus rakke ja auta oma kirurgi!
---------
Naised harjuvad shampusega väga kergesti.
---------
Kunagi tehti viinaravi nii: näidati mehele viinapudelit ja anti peksa!
---------
Üks pits shampust võib tappa inimesi! Ma olen ise näinud...mitu korda...vähemalt 2.
--------
Haige kargab ühest kohast teise ja röögib.
--------
Rohkelt juua, siis ei teki kivi.
-------
Helmut(mind vaadates): Nii pikk kittel et meesterahvas võib ära surra, eks ole poisid.
-------
Peale selle lasi ta Oliveril näidata kuidas kõnnib günekoloogiline haige ja rääkis pikalt sellest, kuidas tänapäeva naised ei oska mehi hingeliselt siduda. "Mees võib ju igal ajal ära jalutada, jätta teid lapsega üksi ja öleda bye bye baby!"
------
Helmut (Kadrile, enne kui hakkas tema selga paika panema): No ma paluks teil pluusi natuke kergitada ja seelikut natuke allapooel lasta, aga siin on ka meesterahvaid. (vaatas Oliveri poole)
Oliver:Miks te mind vaatate? Mina olen teda varem ka paljalt näinud.
Kadri(punastades pahaselt): OLIVER!
-----
Praktikumijuhendaja: Helmut Seepter, kirurg-õppejõud
Kuna kodukäijad on minu kitli ära viinud või äärmisel juhul mõni üleannetu kratt siis pean ma pidevalt oma kalleid sõbrannasid pommima ja nende kitleid laenama. Kitlil on sel päeval päris oluline roll. Ma ei hakkagi siin raiskama vajalikku ruumi vaid asun kohe meie kalli Helmuti pärlite juurde. Here they are as follows:
Helmut: Pooltel apenditsiidiga(pimesoole põletik) lastel, kes tulevad haiglasse on juba mäda kõhus. Kelle süü see on? EMA!
Olga: Miks ema? Miks mitte isa?
Helmut(üllatunult): Isa käib ju tööl!
------------
Oliver:haigutab
Helmut: TA HAIGUTAB! Tal on verejooks!
-----------
Kristus polnud muud kui habemega mässaja kes löödi maha!
----------
Austa oma elus rakke ja auta oma kirurgi!
---------
Naised harjuvad shampusega väga kergesti.
---------
Kunagi tehti viinaravi nii: näidati mehele viinapudelit ja anti peksa!
---------
Üks pits shampust võib tappa inimesi! Ma olen ise näinud...mitu korda...vähemalt 2.
--------
Haige kargab ühest kohast teise ja röögib.
--------
Rohkelt juua, siis ei teki kivi.
-------
Helmut(mind vaadates): Nii pikk kittel et meesterahvas võib ära surra, eks ole poisid.
-------
Peale selle lasi ta Oliveril näidata kuidas kõnnib günekoloogiline haige ja rääkis pikalt sellest, kuidas tänapäeva naised ei oska mehi hingeliselt siduda. "Mees võib ju igal ajal ära jalutada, jätta teid lapsega üksi ja öleda bye bye baby!"
------
Helmut (Kadrile, enne kui hakkas tema selga paika panema): No ma paluks teil pluusi natuke kergitada ja seelikut natuke allapooel lasta, aga siin on ka meesterahvaid. (vaatas Oliveri poole)
Oliver:Miks te mind vaatate? Mina olen teda varem ka paljalt näinud.
Kadri(punastades pahaselt): OLIVER!
-----
Saturday, 24 March 2007
Sinine esmaspäev
Vastavad värvikoodid said päevadele antud koos Preili ParaNoid'iga ühel saatuslikul pühapäeva õhtul arenenud huvitava vestluse käigus.
Sinine esmaspäev kulmineerus õhtuse Camapari+apelsinimahlaga ParaNoidi juures ja elava vestlusega elust, ilust, inimestest ja klassivõitlusest. Ei pole vaja muretseda, me kommunistideks pole muutunud. Endiselt: Maha pronkssõdur! Sorry lapsed - NSVL pole enam aktuaalne teema.
Rääkides mitteaktuaalsetest teemadest: kuna UAOP plaan õnnestub väiksemate viperustega siiski päris hästi, siis hakkab see blogi kannatama tõsise põua all. Nimelt on mul plaan harvendada oma kolmapäevi veelgi ja ilmselt ei kohta mind CTs enam kuigi tihti. Kui ma hakkan nüüd kusagilt saama kommentaare nagu oleks(tsitaadi algus) 'üks järjekordne normaalne naine leidnud omale mingi jorsi kes tal midagi teha ei lase'(tsitaadi lõpp) siis see on vale puha. Olen endiselt ja suurepäraselt vaba ja vallaline ning ega mind 'mingi jorsi' arvamused ilmselt eriti ei kõigutakski, kuid ma olen sellisest mustrist ausalt öeldes juba päris tüdinenud. Ma ei kavatse siinkohal öelda, et jätan pidutsemise päris maha, kuna see tunduks lihtsalt ebareaalne, aga ma kavatsen tegeleda rohkem eneseharimis-kasvatuslike tegvustega ning see tähendab, et pean oma hobi - enesehävituslikke tegevusi - piirama.
Aitab sellest normaalne olemisest ja soigumisest nüüd küll.
Me leidsime esmaspäeval kokteili limpsides, et kaubanduskeskuse noored on tekkinud, kuna neil pole midagi paremat teha - enam ei saa Nõukavõimu vastu võidelda ning kuna Eesti on kenasti jalad alla saanud ei saa siin elamise üle ka väga kurta. No viriseda võib ju alati, kuid siiski võiks alati hullem olla. Poliitika üle vaidlemiseks ollakse liiga noored ja seega ei jäägi muud üle kui emotseda ja bitchida selle üle 'kui nõme kõik on' - loomulikult Viru Keskuses või Tartu Kaubamajas (sobib ka muu asutus kus on soe, saab tasuta istuda ja ennast näidata).
Uskumatu aga tõsi - see Campari äratas meis uinunud filosoofid ja ühiskonnakriitikud. Arutlesime poole viieni ja siis võtsin ma takso ning sõitsin koju. Taevapiiril juba sinetas heledam viirg kui ma oma toas ruloo alla tõmbasin ja kujutlesin kuidas ma kella 8sasse praktikumi jõuan.
Sinine esmaspäev kulmineerus õhtuse Camapari+apelsinimahlaga ParaNoidi juures ja elava vestlusega elust, ilust, inimestest ja klassivõitlusest. Ei pole vaja muretseda, me kommunistideks pole muutunud. Endiselt: Maha pronkssõdur! Sorry lapsed - NSVL pole enam aktuaalne teema.
Rääkides mitteaktuaalsetest teemadest: kuna UAOP plaan õnnestub väiksemate viperustega siiski päris hästi, siis hakkab see blogi kannatama tõsise põua all. Nimelt on mul plaan harvendada oma kolmapäevi veelgi ja ilmselt ei kohta mind CTs enam kuigi tihti. Kui ma hakkan nüüd kusagilt saama kommentaare nagu oleks(tsitaadi algus) 'üks järjekordne normaalne naine leidnud omale mingi jorsi kes tal midagi teha ei lase'(tsitaadi lõpp) siis see on vale puha. Olen endiselt ja suurepäraselt vaba ja vallaline ning ega mind 'mingi jorsi' arvamused ilmselt eriti ei kõigutakski, kuid ma olen sellisest mustrist ausalt öeldes juba päris tüdinenud. Ma ei kavatse siinkohal öelda, et jätan pidutsemise päris maha, kuna see tunduks lihtsalt ebareaalne, aga ma kavatsen tegeleda rohkem eneseharimis-kasvatuslike tegvustega ning see tähendab, et pean oma hobi - enesehävituslikke tegevusi - piirama.
Aitab sellest normaalne olemisest ja soigumisest nüüd küll.
Me leidsime esmaspäeval kokteili limpsides, et kaubanduskeskuse noored on tekkinud, kuna neil pole midagi paremat teha - enam ei saa Nõukavõimu vastu võidelda ning kuna Eesti on kenasti jalad alla saanud ei saa siin elamise üle ka väga kurta. No viriseda võib ju alati, kuid siiski võiks alati hullem olla. Poliitika üle vaidlemiseks ollakse liiga noored ja seega ei jäägi muud üle kui emotseda ja bitchida selle üle 'kui nõme kõik on' - loomulikult Viru Keskuses või Tartu Kaubamajas (sobib ka muu asutus kus on soe, saab tasuta istuda ja ennast näidata).
Uskumatu aga tõsi - see Campari äratas meis uinunud filosoofid ja ühiskonnakriitikud. Arutlesime poole viieni ja siis võtsin ma takso ning sõitsin koju. Taevapiiril juba sinetas heledam viirg kui ma oma toas ruloo alla tõmbasin ja kujutlesin kuidas ma kella 8sasse praktikumi jõuan.
Monday, 12 March 2007
Klassijuhataja Proua Mets ehk kuidas Flipper laupäeval klassijuhataja juures käis
Laupäev oli võrdlemisi normaalne päev kuigi ma käisin koolis. Ei ma ei ajanud päevasid sassi. Ei ma ei joonud eelmisel õhtul ohjeldamatult. Palun mitte teha igasuguseid oletusi minu kainuseastme kohta ja ma tegelikult ka ei tahaks sellest pikemalt rääkida. Peale selle et: PRIIT EELMÄE(füsioteraapia programmijuht) POLE MINU LEMMIKINIMENE, ei taha ma mitte kui midagi öelda.
Tol päeval millalgi käisin ma koosolekul ning Gruusia Saatkonnas suppi söömas M.K-ga kellel oli tuumapohmell. Ta tellis irvitavalt ettekandjalt seljanka ja Borjomi, mis kokkuvõttes tegid tema enesetunde nii heaks, et ta võis edasi liikuda Place'i õlut jooma. Mina temaga siiski ei ühinenud ja plaanisisn veeta vaikse õhtu kodus... märka sõna plaanisin.
GN tuli üle pika aja minu juurde ja asutas end kohe Joe Blacki vaatama, samal ajal kui minul polnud tunnet, et ma tahaksin vaadata romantilist sidrunifilmi. Sidrunifilm ehk Missioon: PisarSilmastVäljaFilm. Kuna ma ei nuta siis pole see eriline maiuspala.
Tegelikult teadvustas laupäev end täisväärtusliku ja huvitava päevana alles õhtul kui GNi telefon hakkas vilistama (jah tal on selline äärmiselt nilbe helin, ei tea mis ta sellega taotleb - ehk tahad sa sellest rääkida?). Helistajaks oli Flipper, kes oli, nagu kord ja kohus - maani täis. GNi sõnade kohaselt olid tema esimesteks lauseteks: "Ma olen nii purjus. Ma juba oksendasin ka natuke."
Lühikesest kõnest ilmnes nimelt, et Flipper on kusagil Vikerkaare tänaval (usin tehnokratt nagu ma olen läksin kohe muidugi netist uurima kas selline tänav ka Tartu linnas eksisteerib. Oli olemas.) ja tuleb oma endise klassijuhataja juurest Belõi Aisti joomast. Olgu märgitud, et pealkirjas toodud nimi Mets pole siiski selle kõnealuse klassijuhataja pärisnimi vaid on laenatud Skriimsilma laulust.
Peale paari mürgisemat sõna eelnimetatud joogi kohta teatas Flipper rahulolevalt, et tema, palun väga, läheb nüüd Zavoodi. Üksik maani täis tütarlaps hõivataks Zavoodis kiiremini kui vaba istekoht pensionäre täis bussis, niisiis pakkusin ma välja, et ka mina ja GN läheksime Zavoodi. Ma tean juba, mida te kõik noliferid mõtlete kui te seda loete ja lõpetage see mõte palun kohe ära. Ei ma ei otsinud põhjust et jooma hakata. Ei. Ei. Ei. Nüüd sai 3 korda ei, nagu muinasjutus. Kindel värk.
Jätkates nüüd lõppude lõpuks sealt, kus mu uitav mõttelõng peatus. GN oli suutnud telefoni kõlari peale lülitada, nii et me saime mõlemad nautida Flipperi purjus leelotamist teisepoolt telefonilaineid. Äärmiselt võluv tütarlaps ei tundnud minu häält telefonis ära ja vastas umbes midagi sellist: "Appi. Kes sa oled? Sa oled ju Tulnukas!"
GN: "Katriin, t*ra, debiil! Need oleme mina ja Triin."
Flipper: "Jaaa. mUidugi Musiiiid! Tulge muidugi Zavoodi!"
Nagu näha mõistis preili V asju täpselt nii nagu temale parajasti sobiv tundus.
Kõik see toimus väga kõrgetel nootidel vibreerides. Ma arvan, et peale seda kogemust on mu kuulmisfunktisoon oluliselt kahanenud.
Millalgi suutis Flipper siiski uuesti ära eksida ja jõuda Hurda tänavale, kuid kuna ta ei näinud maja numbrit siis ta pidi ikka väääääga lähedale minema sellele majale. Kui ma olin kontrollinud, et Flipperi eksimatu vaist teda tõepoolest viib eksimatult Zavoodi poole siis saime me juba pahandada, et me pole tulema haknaud, sest tütarlaps ise kõndis nii (ja ta ütles seda ka telefonis korduvalt): "Samm-samm-samm-samm. Vat just nii kiiresti kõnningi - samm-samm-samm-samm. Kas te tulete juba? Samm.samm.Samm.samm...."
Me arutasime GNiga isegi seda, et peaks laskma F-il end kusagil mujal - nt Maailmas või Sviidis oodata, kuid me jõudsime järeldusele, et teda lihtsalt ei lastaks sinna sisse. Vat just nii purjus oli meie Flipper.
Polnud midagi teha - tuli minna Zavoodi. Kui Zavood on muidu veideikene kole koht siis laupäeva õhtul seal kainena olla pole midagi võrreldavat. Masendav kuubis, eriti kui Flipper oli piisavalt purjus et virutada rusikaga lauale nii, et meie pelmeenitaldrik, kastmekausike ja pelmenkud ise kõrgele lendusid(kuid siiski õnneks oma õigetele kohtadele tagasi maandusid). Me otsustasime oodata ära F-i noormehe, kes teda siis koju talutaks. Kahjuks oli too samuti trallitamisehoos kusagil Chinatownis ja nii polnud meil muud teha kui Zavoodis istuda. Õnneks ühinesid meie mitte-eriti-purjus-seltskonnaga Pipsu ja Berit ja Karl ja... oioi no ühesõnaga kokkuvõtteks, et nii ma siis eismese Kulla võtsingi. Õhtu jooksul jõudis läbi astuda ka Merili kes oli umbes sama purjus kui Flipper. Nad olid nimelt koos klassijuhataja juures käinud.
Vabandust ma tahan seda öelda: Mina olen normaalne ja mu sõbrad on ka normaalsed.
Koolist ka veidi. Täitsa lõbus oli:
----
Kõik juhtmed mis postoperatiivsel patsiendil küljes on on vajalikud - las nad jäävad sinna.
----
Haiglas infektsiooni saada pole keeruline - keeruline on seda pärast ravida.
----
Ega me ülejäänud oleme ka normaalsed. Kui lektor rääkis kopsupatsientde tarvis konstrueeritud mängust, kus mehikese edasiliikumiseks mäest üles ja alla peavad patsiendid voolikust sisse puhuma ning võrdles seda Super Marioga siis tuli minu suust tahtmatult: Aaa.. Blow Mario.
----
Koomapatsient=Koomik
----
Öösel Zavoodist kodu poole jalutades oli muidu suurepärane ja mõnus ööilm asendunud jubeda tiheda lörtsisajuga. Möödudes Barclay pargist meenus mulle, päevasemal ajal sealt koos M.K-ga möödudes kohtusin 4 väga huvitava noormehega, kes jõid Gini, olid ilsmelt suhteliselt unustuse-laadses seisundis ja karjusid üksteist tagaajades: "Kuradi Vitupea! Tule tagasi raisk!" Kohe uhke tunne tuli peale vaadates neid üksteist taga ajades.
Welcome to Estonia, ma pole turist ma elan siin!
Tol päeval millalgi käisin ma koosolekul ning Gruusia Saatkonnas suppi söömas M.K-ga kellel oli tuumapohmell. Ta tellis irvitavalt ettekandjalt seljanka ja Borjomi, mis kokkuvõttes tegid tema enesetunde nii heaks, et ta võis edasi liikuda Place'i õlut jooma. Mina temaga siiski ei ühinenud ja plaanisisn veeta vaikse õhtu kodus... märka sõna plaanisin.
GN tuli üle pika aja minu juurde ja asutas end kohe Joe Blacki vaatama, samal ajal kui minul polnud tunnet, et ma tahaksin vaadata romantilist sidrunifilmi. Sidrunifilm ehk Missioon: PisarSilmastVäljaFilm. Kuna ma ei nuta siis pole see eriline maiuspala.
Tegelikult teadvustas laupäev end täisväärtusliku ja huvitava päevana alles õhtul kui GNi telefon hakkas vilistama (jah tal on selline äärmiselt nilbe helin, ei tea mis ta sellega taotleb - ehk tahad sa sellest rääkida?). Helistajaks oli Flipper, kes oli, nagu kord ja kohus - maani täis. GNi sõnade kohaselt olid tema esimesteks lauseteks: "Ma olen nii purjus. Ma juba oksendasin ka natuke."
Lühikesest kõnest ilmnes nimelt, et Flipper on kusagil Vikerkaare tänaval (usin tehnokratt nagu ma olen läksin kohe muidugi netist uurima kas selline tänav ka Tartu linnas eksisteerib. Oli olemas.) ja tuleb oma endise klassijuhataja juurest Belõi Aisti joomast. Olgu märgitud, et pealkirjas toodud nimi Mets pole siiski selle kõnealuse klassijuhataja pärisnimi vaid on laenatud Skriimsilma laulust.
Peale paari mürgisemat sõna eelnimetatud joogi kohta teatas Flipper rahulolevalt, et tema, palun väga, läheb nüüd Zavoodi. Üksik maani täis tütarlaps hõivataks Zavoodis kiiremini kui vaba istekoht pensionäre täis bussis, niisiis pakkusin ma välja, et ka mina ja GN läheksime Zavoodi. Ma tean juba, mida te kõik noliferid mõtlete kui te seda loete ja lõpetage see mõte palun kohe ära. Ei ma ei otsinud põhjust et jooma hakata. Ei. Ei. Ei. Nüüd sai 3 korda ei, nagu muinasjutus. Kindel värk.
Jätkates nüüd lõppude lõpuks sealt, kus mu uitav mõttelõng peatus. GN oli suutnud telefoni kõlari peale lülitada, nii et me saime mõlemad nautida Flipperi purjus leelotamist teisepoolt telefonilaineid. Äärmiselt võluv tütarlaps ei tundnud minu häält telefonis ära ja vastas umbes midagi sellist: "Appi. Kes sa oled? Sa oled ju Tulnukas!"
GN: "Katriin, t*ra, debiil! Need oleme mina ja Triin."
Flipper: "Jaaa. mUidugi Musiiiid! Tulge muidugi Zavoodi!"
Nagu näha mõistis preili V asju täpselt nii nagu temale parajasti sobiv tundus.
Kõik see toimus väga kõrgetel nootidel vibreerides. Ma arvan, et peale seda kogemust on mu kuulmisfunktisoon oluliselt kahanenud.
Millalgi suutis Flipper siiski uuesti ära eksida ja jõuda Hurda tänavale, kuid kuna ta ei näinud maja numbrit siis ta pidi ikka väääääga lähedale minema sellele majale. Kui ma olin kontrollinud, et Flipperi eksimatu vaist teda tõepoolest viib eksimatult Zavoodi poole siis saime me juba pahandada, et me pole tulema haknaud, sest tütarlaps ise kõndis nii (ja ta ütles seda ka telefonis korduvalt): "Samm-samm-samm-samm. Vat just nii kiiresti kõnningi - samm-samm-samm-samm. Kas te tulete juba? Samm.samm.Samm.samm...."
Me arutasime GNiga isegi seda, et peaks laskma F-il end kusagil mujal - nt Maailmas või Sviidis oodata, kuid me jõudsime järeldusele, et teda lihtsalt ei lastaks sinna sisse. Vat just nii purjus oli meie Flipper.
Polnud midagi teha - tuli minna Zavoodi. Kui Zavood on muidu veideikene kole koht siis laupäeva õhtul seal kainena olla pole midagi võrreldavat. Masendav kuubis, eriti kui Flipper oli piisavalt purjus et virutada rusikaga lauale nii, et meie pelmeenitaldrik, kastmekausike ja pelmenkud ise kõrgele lendusid(kuid siiski õnneks oma õigetele kohtadele tagasi maandusid). Me otsustasime oodata ära F-i noormehe, kes teda siis koju talutaks. Kahjuks oli too samuti trallitamisehoos kusagil Chinatownis ja nii polnud meil muud teha kui Zavoodis istuda. Õnneks ühinesid meie mitte-eriti-purjus-seltskonnaga Pipsu ja Berit ja Karl ja... oioi no ühesõnaga kokkuvõtteks, et nii ma siis eismese Kulla võtsingi. Õhtu jooksul jõudis läbi astuda ka Merili kes oli umbes sama purjus kui Flipper. Nad olid nimelt koos klassijuhataja juures käinud.
Vabandust ma tahan seda öelda: Mina olen normaalne ja mu sõbrad on ka normaalsed.
Koolist ka veidi. Täitsa lõbus oli:
----
Kõik juhtmed mis postoperatiivsel patsiendil küljes on on vajalikud - las nad jäävad sinna.
----
Haiglas infektsiooni saada pole keeruline - keeruline on seda pärast ravida.
----
Ega me ülejäänud oleme ka normaalsed. Kui lektor rääkis kopsupatsientde tarvis konstrueeritud mängust, kus mehikese edasiliikumiseks mäest üles ja alla peavad patsiendid voolikust sisse puhuma ning võrdles seda Super Marioga siis tuli minu suust tahtmatult: Aaa.. Blow Mario.
----
Koomapatsient=Koomik
----
Öösel Zavoodist kodu poole jalutades oli muidu suurepärane ja mõnus ööilm asendunud jubeda tiheda lörtsisajuga. Möödudes Barclay pargist meenus mulle, päevasemal ajal sealt koos M.K-ga möödudes kohtusin 4 väga huvitava noormehega, kes jõid Gini, olid ilsmelt suhteliselt unustuse-laadses seisundis ja karjusid üksteist tagaajades: "Kuradi Vitupea! Tule tagasi raisk!" Kohe uhke tunne tuli peale vaadates neid üksteist taga ajades.
Welcome to Estonia, ma pole turist ma elan siin!
Subscribe to:
Posts (Atom)
