Varjatud ilus haigus

Täna tegin esimesed sammud akadeemiliselt paremaks hakkamise teel - nimelt suutsin ma ärgata kell 7 olles kustutatnud tule umbes kella 3 paiku. Peale kahte tasssi kohvi veensin ma end asjaolus, et on meeldiv jalutada hommikul, kohutavalt külmal hommikul, Karlovast kesklinna poole. Uskumatu aga tõsi, jõudsingi seminari kella 8.15neks. Aga loomulikult olin ma seal üksi, kuna toimus see hoopis kell 10. Just my luck.
Tartu on igas mõttes suurepärane linn kui välja arvata fakt, et hommikul enne kella üheksat on vaid valitud asutused avatud - nt see väike kohvik Rüütli tänaval - kuid kuna mul loomulikult pole jälle üldse raha siis ma ei hakanud enda raamatupidajat rohkem masendama ja otsustasin ette võtta veel ühe tervisliku jalutuskäigu tagasi Tartu kaubamaja juurde. Arvestasin teekonna pikkuseks umbes 15 minutit (et kõnnin aeglaselt jne.) No jah. Kindlasti. Lühikokkuvõtteks ootasin ma veel 15 minutit, et tehtaks lahti mõnusat tasuta sooja pakkuv asutus (loe:kaubamaja), et siis saaks viie segase vene rahvusest noore turistiga koos sisse tormata. Õnneks oli neinde esimeseks sihtpunktiks otse loomulikult Terranova, minu omaks aga Apollo nii et konfliktseid situatsioone vältisime ilma suurema vaevata.
Suutsin mööda saata umbes 2 tundi seminaris ja veel 1 sisehaiguste loengus nii, et neid võib lausa nimetada sündmustevaesteks. Skeleti-lihase seminaris oli sel korral erilise tähelepanu all vaene Kadri, kes oli suutnud oma randme Slovakkias invaliidistada. Doris küsis lootusrikkalt, kas keegi meist on veel mõne vigastuse suutnud hankida. Ei olnud. Me oleme ikka äärmiselt igav kamp.
Sisehaigustes tundsin ma, kuidas hommikune kofeiin on ilmselt kadunud kuna dotsent Kai helelillad slaidid tekitasid minus vastupandamatu soovi veidike tukastada. Püüdsin vaadata targa näoga slaidi suunas ja samal ajal silmad sulgeda. Mõnus. Und mul loomulikult siiski ei tulnud. Ilmnesid aga teised vähese magamise tunnused nagu eufooria. Dotsent Kai rääkis parajasti sellest kuidas sureva patsiendi elulised näitajad halvenevad kui mina ja preili A.O(Preili A.O ehk A ja O ehk Alati ja Odavalt või Alati ja Ogaralt) suutsime lagedale tulla omapoolsete versioonidega palpeerimisest. Palpeerimine on uhke sõna käega katsumise kohta.
AjaO leidis, et kui ma hakkan ennast tundma veidralt ja tunnen vajadust hoida jälle peast kinni ning öelda midagi sarnast: "appiappisedamapolekspidanudtegema" siis preili Alati ja Odavalt palpeerib mu aju sügavuti ning püüab seejärel koputades kuulatada kui õõnsalt see vastu kajab.
Dostent Kai jätkas rääkimist haige uurimisest puudutades paljude eestlaste jaoks hella teemat - alkoholi tarbimist.
Dots. Kai(tsiteerin vabalt):"Kui meie küsime patsiendilt palju ta alkoholi tarbib vastab enamus: peaagu üldse mitte, nagu teisedki. Tekib küsimus: kes on need teised?"
Mina leidsin, et tõeline probleem tekiba alles siis kui patsient küsib luba helistada sõbrale ning kõne tuleb stiilis: "Õu Pets! Kuule mitu õlle me eile tegimegi?" Preili Alati Ogar nõustus minuga.
Jah, meie olemegi need kes töötavad tulevikus haiglates.
On a long enough timeline the survival rate for everyone drops to zero.
Olete märganud peahoones neid rohelisi lampe, mis märgivad väljapääse? Ei midagi erilist? Vaadake järgmine kord kes neid valmistavad. See on sinna ilusti peale kirjutatud - Orbik.

Päeva tsitaat tuleb A.O-lt: "Päris osav komposteerimine." (bussis, kuid mitte komposteerimise kohta)