Friday, 20 April 2007

Welcome to Estonia - my home village!

Sissejuhatus jääb ära.
Kokkuvõte ka.

Kus sa elad? Ei mitte Tallinnas, Tartus, Sindis või jumala pärast kasvõi Matsalu looduskaitsealal. Vaid Eestis. Eestimaa mu kodumaa... dadaradadadaa. Tead küll seda laulu. No Eesti on nagu küla. Me kõik teame seda. Kõik tunnevad kõiki või siis kui ei tunne siis ole mureta, keegi su sõpradest ikka tunneb su uut sõpra (muidugi mitte juhul kui ta on kusagilt Vietnamist või Kuubalt).
Ma küll armastan oma kodumaad, aga see asi on päris kohutav kui hakata mõtlema. Agraartibi võrdles kord Tartut konnatiigiga - üks krooksatab ühes tiiginurgas siis hakkavad kõik konnad krooksuma. Ja see on tõsi.
Kõik-tunnevad-kõiki situatsioon, aga annab võimaluse 0 privaatsuseks. Keegi ikka teab sind või on sinu kohta midagi kuulnud. Minu kohta on enamus inimesi kuulnud, et ma olen üks külma südamega õel mõrd. Ei lükka ümber. Parem see kui sinisilmne naiivitar. Be afraid, be very afraid.
Samas tekitab see hulgaliselt igasuguseid kuulujutte. Kellele sa vähegi ei meeldi laseb su kohta kõlaka rändama. Täitsa huvitav on vahest kuulata, mis keegi sinust selja taga on rääkinud ja kui see inimene sulle veel hiljem silma ees suurt sõpra mängib on veel huvitavam. Ega seda, et meil igav on polegi keegi väitnud.
Oh palun ärge nüüd keegi arvake, et see on mingi kurja mõrra eriti kuri arvamus - ma olen ühiskonnakriitiline, kuid ei viitsinud seda huvitavalt ja kultuurselt väljendada.
Seniks kuni meie kodumaa ei hakka pooldumise teel paljunema saame lihtalt nautida olukorda, kus enamik noormeapoolset popultasiooni käib Orkutis ja avastab rõõmuga: Näe mul on sinuga juba 5 ühist sõpra!


Eesti on küla. Vahel me nimetame seda hellitavalt vabariigiks.