Klassijuhataja Proua Mets ehk kuidas Flipper laupäeval klassijuhataja juures käis

Laupäev oli võrdlemisi normaalne päev kuigi ma käisin koolis. Ei ma ei ajanud päevasid sassi. Ei ma ei joonud eelmisel õhtul ohjeldamatult. Palun mitte teha igasuguseid oletusi minu kainuseastme kohta ja ma tegelikult ka ei tahaks sellest pikemalt rääkida. Peale selle et: PRIIT EELMÄE(füsioteraapia programmijuht) POLE MINU LEMMIKINIMENE, ei taha ma mitte kui midagi öelda.
Tol päeval millalgi käisin ma koosolekul ning Gruusia Saatkonnas suppi söömas M.K-ga kellel oli tuumapohmell. Ta tellis irvitavalt ettekandjalt seljanka ja Borjomi, mis kokkuvõttes tegid tema enesetunde nii heaks, et ta võis edasi liikuda Place'i õlut jooma. Mina temaga siiski ei ühinenud ja plaanisisn veeta vaikse õhtu kodus... märka sõna plaanisin.
GN tuli üle pika aja minu juurde ja asutas end kohe Joe Blacki vaatama, samal ajal kui minul polnud tunnet, et ma tahaksin vaadata romantilist sidrunifilmi. Sidrunifilm ehk Missioon: PisarSilmastVäljaFilm. Kuna ma ei nuta siis pole see eriline maiuspala.
Tegelikult teadvustas laupäev end täisväärtusliku ja huvitava päevana alles õhtul kui GNi telefon hakkas vilistama (jah tal on selline äärmiselt nilbe helin, ei tea mis ta sellega taotleb - ehk tahad sa sellest rääkida?). Helistajaks oli Flipper, kes oli, nagu kord ja kohus - maani täis. GNi sõnade kohaselt olid tema esimesteks lauseteks: "Ma olen nii purjus. Ma juba oksendasin ka natuke."
Lühikesest kõnest ilmnes nimelt, et Flipper on kusagil Vikerkaare tänaval (usin tehnokratt nagu ma olen läksin kohe muidugi netist uurima kas selline tänav ka Tartu linnas eksisteerib. Oli olemas.) ja tuleb oma endise klassijuhataja juurest Belõi Aisti joomast. Olgu märgitud, et pealkirjas toodud nimi Mets pole siiski selle kõnealuse klassijuhataja pärisnimi vaid on laenatud Skriimsilma laulust.
Peale paari mürgisemat sõna eelnimetatud joogi kohta teatas Flipper rahulolevalt, et tema, palun väga, läheb nüüd Zavoodi. Üksik maani täis tütarlaps hõivataks Zavoodis kiiremini kui vaba istekoht pensionäre täis bussis, niisiis pakkusin ma välja, et ka mina ja GN läheksime Zavoodi. Ma tean juba, mida te kõik noliferid mõtlete kui te seda loete ja lõpetage see mõte palun kohe ära. Ei ma ei otsinud põhjust et jooma hakata. Ei. Ei. Ei. Nüüd sai 3 korda ei, nagu muinasjutus. Kindel värk.
Jätkates nüüd lõppude lõpuks sealt, kus mu uitav mõttelõng peatus. GN oli suutnud telefoni kõlari peale lülitada, nii et me saime mõlemad nautida Flipperi purjus leelotamist teisepoolt telefonilaineid. Äärmiselt võluv tütarlaps ei tundnud minu häält telefonis ära ja vastas umbes midagi sellist: "Appi. Kes sa oled? Sa oled ju Tulnukas!"
GN: "Katriin, t*ra, debiil! Need oleme mina ja Triin."
Flipper: "Jaaa. mUidugi Musiiiid! Tulge muidugi Zavoodi!"
Nagu näha mõistis preili V asju täpselt nii nagu temale parajasti sobiv tundus.
Kõik see toimus väga kõrgetel nootidel vibreerides. Ma arvan, et peale seda kogemust on mu kuulmisfunktisoon oluliselt kahanenud.
Millalgi suutis Flipper siiski uuesti ära eksida ja jõuda Hurda tänavale, kuid kuna ta ei näinud maja numbrit siis ta pidi ikka väääääga lähedale minema sellele majale. Kui ma olin kontrollinud, et Flipperi eksimatu vaist teda tõepoolest viib eksimatult Zavoodi poole siis saime me juba pahandada, et me pole tulema haknaud, sest tütarlaps ise kõndis nii (ja ta ütles seda ka telefonis korduvalt): "Samm-samm-samm-samm. Vat just nii kiiresti kõnningi - samm-samm-samm-samm. Kas te tulete juba? Samm.samm.Samm.samm...."
Me arutasime GNiga isegi seda, et peaks laskma F-il end kusagil mujal - nt Maailmas või Sviidis oodata, kuid me jõudsime järeldusele, et teda lihtsalt ei lastaks sinna sisse. Vat just nii purjus oli meie Flipper.
Polnud midagi teha - tuli minna Zavoodi. Kui Zavood on muidu veideikene kole koht siis laupäeva õhtul seal kainena olla pole midagi võrreldavat. Masendav kuubis, eriti kui Flipper oli piisavalt purjus et virutada rusikaga lauale nii, et meie pelmeenitaldrik, kastmekausike ja pelmenkud ise kõrgele lendusid(kuid siiski õnneks oma õigetele kohtadele tagasi maandusid). Me otsustasime oodata ära F-i noormehe, kes teda siis koju talutaks. Kahjuks oli too samuti trallitamisehoos kusagil Chinatownis ja nii polnud meil muud teha kui Zavoodis istuda. Õnneks ühinesid meie mitte-eriti-purjus-seltskonnaga Pipsu ja Berit ja Karl ja... oioi no ühesõnaga kokkuvõtteks, et nii ma siis eismese Kulla võtsingi. Õhtu jooksul jõudis läbi astuda ka Merili kes oli umbes sama purjus kui Flipper. Nad olid nimelt koos klassijuhataja juures käinud.
Vabandust ma tahan seda öelda: Mina olen normaalne ja mu sõbrad on ka normaalsed.
Koolist ka veidi. Täitsa lõbus oli:
----
Kõik juhtmed mis postoperatiivsel patsiendil küljes on on vajalikud - las nad jäävad sinna.
----
Haiglas infektsiooni saada pole keeruline - keeruline on seda pärast ravida.
----
Ega me ülejäänud oleme ka normaalsed. Kui lektor rääkis kopsupatsientde tarvis konstrueeritud mängust, kus mehikese edasiliikumiseks mäest üles ja alla peavad patsiendid voolikust sisse puhuma ning võrdles seda Super Marioga siis tuli minu suust tahtmatult: Aaa.. Blow Mario.
----
Koomapatsient=Koomik
----
Öösel Zavoodist kodu poole jalutades oli muidu suurepärane ja mõnus ööilm asendunud jubeda tiheda lörtsisajuga. Möödudes Barclay pargist meenus mulle, päevasemal ajal sealt koos M.K-ga möödudes kohtusin 4 väga huvitava noormehega, kes jõid Gini, olid ilsmelt suhteliselt unustuse-laadses seisundis ja karjusid üksteist tagaajades: "Kuradi Vitupea! Tule tagasi raisk!" Kohe uhke tunne tuli peale vaadates neid üksteist taga ajades.

Welcome to Estonia, ma pole turist ma elan siin!